Hommikul on vali tuul ja ilm pilves. Pidigi olema nii, et õhtul kaob
tuul ära ja öösel tekib uuesti.
Enne hommikusööki longime pisut järve
aares. Tundub teine väga kultiveeritud ega üldsegi mitte nii romantiline
kui reisiraamatud reklaamivad.
Hommikusöögiks on maitsestamata omlett ja turistide jaoks keedetud lahja kohv.
Hommikupoole on ette nähtud tšill järve ääres. See tähendab transporti Jun-nimelisse külla, kust saab puutüvest tahutud piroogiga üle järve teise pisikesse külla sõita. Paati juhib neiu pika toikaga. Kõva tuul ja tolmu lendab, aga igatahes on tegemist külaga, kus ei näe kedagi niisama vedelemas. Kõik teevad midagi, kas karjatavad loomi, pühivad õue või tassivad midagi kuhugi.
Tagasi sõites lööb laine paar korda üle paadiserva.
Teisele kaldale on toodud bussitäis ameeriklasi, kes kampsunites, viigipükstes ja valgetes tossudes elevantideni kalpsavad. Vantide seljas transporditakse ameeriklased üle jõe.
Läheme kohvi jooma pärast nii väsitavat matka. Saame lõpuks teada imeliku loo Vinhi tüdruksõbraga. Nimelt käis ta kaks viimast aastat neiuga Huest, kellel oli aga mingi probleem Vinhi tööga seoses. Ehk nagu Vinh ise ütleb, neiu ei aktsepteerinud teda. Kolis hoopis Huesse tagasi. Mindi ametlikult lahku. Vinhi silmarõõmuks sai tema firma uus töötaja. Kui Hue neiu seda aga kuulis, saabus ta keset ööd Vinhi juurde asja uurima. Skandaal missugune. Lisaks on samas firmas töötav Vinhi parim sõber armunud sellessesamasse uude töötajasse. Nojah, ei ole meil kerge kellelgi. Kuna kuulame tema kurva loo kannatlikult ära ja soovitame sõbrale uue pruudi otsida, teeb ta meile kohvi välja.
Rattasõit algab täna alles pärast lõunat. Esialgu mööda tasandikku, kus tuul meid teelt minema puhuda püüab. Tagatipuks hakkab veel vastutuult tõus ka. Edasi on õnneks suht lauge, ainult mõned tõusud veel. Korraks tibutab vihma. Läbime lõputu hulga külasid. Hääle järgi tunneb juba ilusti ära, kui suur asi selja tagant läheneb. Autod ei törtsuta selja taga mitte selleks, et ma teelt eest kaoks, vaid hoiatamiseks, et ta tuleb ja ma ootamatuid liigutusi ei teeks.
Vahetult enne Buon Ma Thouti on teetööd ja kõik mattub tihedasse tolmupilve. 3 km enne kesklinna vahetame ratta auto vastu. Tänane sõit 50 km.
Seame ennast sisse linna parimasse hotelli. Akna all on tenniseväljak ja bassein.
Loputame suurema tolmu maha ja orienteerume suure ringiga pagoodini. Pagood on armas, ehitatud küll alles 1951, aga rahulik ja ilus.
Vahepeal läheb pimedaks, läbime turu ja soetame sõrmedega vehklemise abil omale kilo mandariine ja kilo mingeid väikseid magusaid asju (rambutanid?).
Mööda linna orienteerudes leiame üllatuslikult ühe sihikulevõetud restoranidest, kuigi tänavad hotellist näpatud kaardil ja tegelikkuses ei asu üldse sama koha peal. Tegemist on peene ja kalli söögikohaga, selgub. Vahelduseks riisile võtame nuudleid. Seda ei tehta paraku päis kohalike moodi, aga spageti vietnami värvingus maitseb igatahes ka hästi.
Õhtul hotellis lõbustame ennast puuviljadega.
Hommikusöögiks on maitsestamata omlett ja turistide jaoks keedetud lahja kohv.
Hommikupoole on ette nähtud tšill järve ääres. See tähendab transporti Jun-nimelisse külla, kust saab puutüvest tahutud piroogiga üle järve teise pisikesse külla sõita. Paati juhib neiu pika toikaga. Kõva tuul ja tolmu lendab, aga igatahes on tegemist külaga, kus ei näe kedagi niisama vedelemas. Kõik teevad midagi, kas karjatavad loomi, pühivad õue või tassivad midagi kuhugi.
Tagasi sõites lööb laine paar korda üle paadiserva.
Teisele kaldale on toodud bussitäis ameeriklasi, kes kampsunites, viigipükstes ja valgetes tossudes elevantideni kalpsavad. Vantide seljas transporditakse ameeriklased üle jõe.
Läheme kohvi jooma pärast nii väsitavat matka. Saame lõpuks teada imeliku loo Vinhi tüdruksõbraga. Nimelt käis ta kaks viimast aastat neiuga Huest, kellel oli aga mingi probleem Vinhi tööga seoses. Ehk nagu Vinh ise ütleb, neiu ei aktsepteerinud teda. Kolis hoopis Huesse tagasi. Mindi ametlikult lahku. Vinhi silmarõõmuks sai tema firma uus töötaja. Kui Hue neiu seda aga kuulis, saabus ta keset ööd Vinhi juurde asja uurima. Skandaal missugune. Lisaks on samas firmas töötav Vinhi parim sõber armunud sellessesamasse uude töötajasse. Nojah, ei ole meil kerge kellelgi. Kuna kuulame tema kurva loo kannatlikult ära ja soovitame sõbrale uue pruudi otsida, teeb ta meile kohvi välja.
Rattasõit algab täna alles pärast lõunat. Esialgu mööda tasandikku, kus tuul meid teelt minema puhuda püüab. Tagatipuks hakkab veel vastutuult tõus ka. Edasi on õnneks suht lauge, ainult mõned tõusud veel. Korraks tibutab vihma. Läbime lõputu hulga külasid. Hääle järgi tunneb juba ilusti ära, kui suur asi selja tagant läheneb. Autod ei törtsuta selja taga mitte selleks, et ma teelt eest kaoks, vaid hoiatamiseks, et ta tuleb ja ma ootamatuid liigutusi ei teeks.
Vahetult enne Buon Ma Thouti on teetööd ja kõik mattub tihedasse tolmupilve. 3 km enne kesklinna vahetame ratta auto vastu. Tänane sõit 50 km.
Seame ennast sisse linna parimasse hotelli. Akna all on tenniseväljak ja bassein.
Loputame suurema tolmu maha ja orienteerume suure ringiga pagoodini. Pagood on armas, ehitatud küll alles 1951, aga rahulik ja ilus.
Vahepeal läheb pimedaks, läbime turu ja soetame sõrmedega vehklemise abil omale kilo mandariine ja kilo mingeid väikseid magusaid asju (rambutanid?).
Mööda linna orienteerudes leiame üllatuslikult ühe sihikulevõetud restoranidest, kuigi tänavad hotellist näpatud kaardil ja tegelikkuses ei asu üldse sama koha peal. Tegemist on peene ja kalli söögikohaga, selgub. Vahelduseks riisile võtame nuudleid. Seda ei tehta paraku päis kohalike moodi, aga spageti vietnami värvingus maitseb igatahes ka hästi.
Õhtul hotellis lõbustame ennast puuviljadega.
Nii äge, et tänu Vinhile on seebiseriaal paketis sees. Jääb kõige põnevama koha peal pooleli ka nagu kord ja kohus :)
Muide, pintslilapp-kass üritas ka teile praegu midagi kirjutada, aga ta ei ole süntaksis väga tugev, kustutasin ära. Lahkus solvunult raamaturiiulisse. Grete, on Jan 15, 2011 at 07:58PM
Muide, Külli küsis, kuidas meil maal läheb: hommikul mamma helistas, kui ma veel Tallinnas olin, et kus ma olen, hobused on söötmata! :) (Tulin päevase rongiga). Kui kohale jõudsin, siis ta veenis mind, et tegelikult pole üldse vaja, et siin keegi peale tema oleks, ta teeb kõik ise ja üksi pole üldse hirmus :) Ma ei lasknud end veenda, nüüd joome teed!Kanad munesid kamba peale ühe muna? nipitiri, on Jan 16, 2011 at 12:49PM
Muidu on ka kõik äge, kuu paistab nagu prožektor, hobused on viksid (peale Kaisu, kes oli millegipärast üleni härmas ja nägi välja nagu hüljes, aga noh, maitseasi) ja kanad munesid ühe muna. Grete, on Jan 15, 2011 at 08:03PM
kollektiivne looming? Grete, on Jan 16, 2011 at 02:05PM
nagin unes, et mingi kamp lohkus hobuste aia ara ja ma yritasin politseid kutsuda - see aga teatas, et karjaaedade peale ta valja ei tule - mina vastu, et hobune laheb teele ja tekitab avariiohtliku olukorra... Siis lubasid tulla. Jargmine vaatus oli see, et kylalistel olid toad kytmata ja koristamata ning nad (toad) nagid yldse vaga veidrad valja....Msi diagnoosi psyhholoog sellele paneb? Kylliki, on Jan 16, 2011 at 03:42PMah missa muretsed, siin on väga chill! Hobused ei lõhu aedu. Toad on tavalised. Koristamise osas mängis mamma Sherlockit ja tegi mingisuguse nimekirja :D Grete, on Jan 18, 2011 at 08:18PM
ja üldse, kumb meist puhkusel on?!?! :P Grete, on Jan 18, 2011 at 08:19PM
Lisa kommentaar