4. rattapäev

Kohe hotelli ees istume rattale ja sõidame algatuseks läbi kesklinna. Ristmikel ja valgusfooride taga on motikate parv ümberringi tihedam kui mulle meeldiks. Varsti liiklus mõnevõrra hajub ja keerame metsateele. All paistab sinine vesi, Sea Lake ehk merejärv. Kunagine vulkaanikraater ja nime saanud sügavuse järgi. Veeni kahjuks ei pääse, aga saab tornist ümbrust vaadata.
Edasi Kontumi poole. Pikad sirged tõusud ja laskumised. Üle paari päeva paistab päike, mis tähendab, et on keskmiselt palav. Õigemini sõites palav ja seistes tuule käes jahe.
Teeme peatuse mäeharjal, kus neli naist kautšukitünnidega ootavad transporti. Kogutud kautšuk tuleb iga päev tehasesse ära viia, muidu läheb pahaks.
14 km enne Kontumit on mõnus varjuline kohvipaus küpsiste ja papaiaga. Ja veidi aja pärast lõuna saia ja pasteediga. Igatahes parem valik võrreldes torkiva angerjaga.
Pleikust Kontumisse on 50 km, juba kella kahe paiku ületamegi punalippudega ääristatud silla üle Dakbla jõe. Tundub olevat armas linn paljude lilleklumpidega.
Loputame tolmu maha ja tšillime pisut hotelli mõnusas aias, kus meie auks vesi purskama keeratakse.
Päevakava näeb ette meie sõidutamist järjekordsesse vähemusrahva külla. See küla on ilmselt linna laienemisele ette jäänud, igatahes tormab kari lapsi hellootades kohe kohale ja ringi jalutama eriti ei tõmba. Pildistame rongi-nimelist kõrge katusega seltsimaja ja põgeneme autosse varju. Enamus maju on maaliliselt räämas vanad ehitised, aga on ka uusi. Rahvast logeleb igal pool hämmastavalt palju. Käime vaatame jõge tuuliselt rippsillalt ja siis prantslaste ehitatud puust kirikut. Kirik on ilus, omapäraste vitraažidega. Kiriku taga asuvat lastekodu keeldume külastamast. Mina kui eriline lastearmastaja... Millegipärast üritatakse mõnel pool oma kontrollimatu paljunemisega teistes süümepiinu tekitada (mida saab muidugi lunastada ohtra dollariga), aga samas ei tunne ma ennast nende pereplaneerimatuse eest kuidagi vastutavana. Veider tegelikult, et kaitseliitlase põlenud maja taastamist või Marguse-Kariina ümbermaailmareisi ma ei kõhkle toetamast, aga sedalaadi väljapressimise puhul tekib kohene psühholoogiline tõrge.
Lõpuks pääseme jõe äärde viimast valgust pildistama. Jalutades satume turule, mis tähendab, et tänavate kaupa müüakse tänavakividel kõiksugu kraami. Rahvast sebib palju ja ostud tuleb sooritada motika seljast. Väljavalitud restorani pole enam ja kuna valgetele mõeldud söögikohad on eranditult tühjad, siis maandume lõpuks kohalike madalate plastmasstoolidega tänavasööklas. Vitriinis paistavad kontide kõrval ka täitsa korralikud lihatükid. Vanem naisterahvas saab kohe aru, mida sihime, ja toob meile taldrikud hunniku riisi ja kahe lihatükiga lauda. Rakendan seniks raamatust loetud õpetust - nühi laual topsis olevatest pulkadest kaks tükki selleks otstarbeks laual leiduvate paberitükkidega puhtaks. Mitte et need sellest puhtamaks läheksid, aga vähemalt näed välja nagu ekspert. Proovin ka õlut tellida, aga selle asemel saame suppi. Ilmselt oleks võinud ka hullemini minna. Supp on hea ja liha on lausa väga hea. Vietnami keelt peab igatahes veel harjutama. Tegelikult piinlik lugu, et ma ei oska vietnami keeles öelda midagi peale "tere", "aitähi" ja "õlle". Sai kuidagi lao keelele keskendutud.
Kohvikus vehime endale kohvi viipekeeles. "Miil" on kohalik hääldus piimast.
Hotelli tasuta internet ei kõlba kuhugi ja seega viibime keset kisavaid poisikesi, kes arvutimänge mängivad.