Lennukis on karjuv laps, kelle peal asiaadist noor ema lapsevanema rolli
harjutab.
Meie kõrval istuv rootslanna kraamib kotist lagedale raamatu
"Kohtume Eestis. Eesti keele õpik algajatele" ja kukub hoolega seda
tudeerima.
Filmivalikus on Juulia Roobertsiga menufilm, millest suudan vaevaga vaadata ära esimesed viis minutit, siis vahetan sotsiaalvõrgustiku vastu.
Öösel hakkab kusagilt levima kõva kakahais. Kahtlustan last. Hiljem selgub, et purjus soome tädi.
Lõpuks ilmub akna taha kaunis päikesetõus. Taimaa on kaetud ühtlase roosa pilvega.
Bangkoki lennujaama neiu tutvub mu koti sisuga. Endale midagi ei taha.
Meie omakorda tutvume raamatupoe valikuga ja jätame tagasilennu ajaks meelde.
Mahl tuuakse kohvikus lauda orhideeõiega varustatult.
Järgmises lennukis tutvun Viet Nam Newsi kaudu sihtkohas toimuvaga. Eile algas Hanois partei 11. kongress, mille puhuks on saatnud oma õnnitlused 103 parteid 69 riigist. Tervitatakse kangelasemasid, noori ja teisi külalisi. Kongressi teema on "Partei juhtkonna võimekuse ja konkurentsivõime arendamise jätkamine, rahva sünergia suurendamine, doi moi (uutmise) protsessi tugevdamine ja aluste loomine selleks, et Vietnamist saaks aastaks 2020 tööstusriik". Eesmärgiks on jätkata sotsialismi teel võiduka lõpuni. Võidukas lõpp on õnnelik riik. CNN andis eelnevalt küll asjast mõnevõrra teistsuguse pildi, tuues välja, et parteis on tekkinud kaks tiiba: uuendusmeelsed ja vanameelsed, ning kongressil peaks selguma, kas jätkub stagnatsioon või muudetakse midagi. Aga palju lootust pole, sest vastuvõetavad dokumendid on juba kõik varem ette valmistatud ja kooskõlastatud. Kõlab tuttavalt.
Mekongi deltas smuugeldatakse Kambodžast Vietnamisse hulgakaupa sigarette.
Leidunud on uus ravimiresistentne malaariavorm, mis esineb Birma ja Tai piiril ning mõnedes Vietnami provintsides.
Hanoi on aasta algusest suurendanud eelkooliõpetajate sotsiaalseid tagatisi, sest muidu lähevad kõik erakoolidesse. Erakoolis teenib eelkooliõpetaja kuus 100 dollarit, lisaks tasuta söök ja muu nodi, riiklikus koolis on palk 50 dollarit kuus ja süüa tuleb endal osta.
Valgustatakse Põhja-Korea nägemust koreadevahelisest konfliktist. Kokkuvõtteks on lõuna igavene pidur.
Armeenia kaevas välja 6000 aastat vana veinipressi.
Vietnami tippmodelli valimise kolme finalisti pilte saab vaadata.
Keegi on kirjutanud vietnamlaste tarbeks Parzivalist tantsuooperi saksa ja vietnami keeles.
Leht ammendatud, magan kuniks Saigonis maha kolksatame. Kasutan vana nime, sest see on suupärasem ja lihtsam kui Ho Chi Minh City ehk HCMC.
Vahetame kumbki endale ühe erakooliõpetaja kuupalga. Turistile peaks sellest olenevalt elustiilist jätkuma keskmiselt nädalaks.
Saigonis on lämbe ja pilves. Kodumaiste lendude terminal on rahvusvahelisest terminalist tõepoolest paariminutise jalutuskäigu kaugusel. Terminal ise on muidugi tunduvalt hektilisem kui eelmine. Internetid on kõik kas hõivatud või katki.
Teel lennukisse suudab Külli 10 meetri ja kolme sekundi jooksul jäljetult haihtuda. Neetud, peab tal edaspidi tugevemalt silma peal hoidma.
Dalatis võtab meid vastu meeldiv ilm, mis pole ei palav ega külm. Värske lillelõhnaline tuul mõjub kaks päeva lennukites ja lennujaamades tookumisest keedetud inimesele ainult hästi. Takso linna maksab 180 000 dongi, taksoteeninduse neiu on väga malbe. Taksojuht on ka malbe. Maalin talle hotelli nime ja aadressi püüdlikult lehele. Linna saabume pimedas, nagu ka eelmisel korral. Päris paljud kohad tulevad tuttavad ette. Valime hotelli matkaputka kõrvale, aga putka, sinder, on kolinud 700 meetrit eemale hoopis teise tänavasse. Memoriseerime kaardi, põrutame alguses vastassuunas, memoriseerime uuesti ja jõuame kohale. Uks on tugevalt kinni ja sellel suures kirjas maalitud teade, et toimub firma pidu, aga ma helistagu numbril. Numbril vastab noormees, kes lubab meile hommikul pool kaheksa hotelli järele tulla. Jalgrataste proovimist seega õhtul ei toimu. Meiega koos saabuvad ukse taha ka kaks noormeest, kes meiega jalgrattasõidul liituda soovivad.
Võtame suuna supile. Seal, kus kaks aastat tagasi oli internet, on nüüd autoremonditöökoda.
Filmivalikus on Juulia Roobertsiga menufilm, millest suudan vaevaga vaadata ära esimesed viis minutit, siis vahetan sotsiaalvõrgustiku vastu.
Öösel hakkab kusagilt levima kõva kakahais. Kahtlustan last. Hiljem selgub, et purjus soome tädi.
Lõpuks ilmub akna taha kaunis päikesetõus. Taimaa on kaetud ühtlase roosa pilvega.
Bangkoki lennujaama neiu tutvub mu koti sisuga. Endale midagi ei taha.
Meie omakorda tutvume raamatupoe valikuga ja jätame tagasilennu ajaks meelde.
Mahl tuuakse kohvikus lauda orhideeõiega varustatult.
Järgmises lennukis tutvun Viet Nam Newsi kaudu sihtkohas toimuvaga. Eile algas Hanois partei 11. kongress, mille puhuks on saatnud oma õnnitlused 103 parteid 69 riigist. Tervitatakse kangelasemasid, noori ja teisi külalisi. Kongressi teema on "Partei juhtkonna võimekuse ja konkurentsivõime arendamise jätkamine, rahva sünergia suurendamine, doi moi (uutmise) protsessi tugevdamine ja aluste loomine selleks, et Vietnamist saaks aastaks 2020 tööstusriik". Eesmärgiks on jätkata sotsialismi teel võiduka lõpuni. Võidukas lõpp on õnnelik riik. CNN andis eelnevalt küll asjast mõnevõrra teistsuguse pildi, tuues välja, et parteis on tekkinud kaks tiiba: uuendusmeelsed ja vanameelsed, ning kongressil peaks selguma, kas jätkub stagnatsioon või muudetakse midagi. Aga palju lootust pole, sest vastuvõetavad dokumendid on juba kõik varem ette valmistatud ja kooskõlastatud. Kõlab tuttavalt.
Mekongi deltas smuugeldatakse Kambodžast Vietnamisse hulgakaupa sigarette.
Leidunud on uus ravimiresistentne malaariavorm, mis esineb Birma ja Tai piiril ning mõnedes Vietnami provintsides.
Hanoi on aasta algusest suurendanud eelkooliõpetajate sotsiaalseid tagatisi, sest muidu lähevad kõik erakoolidesse. Erakoolis teenib eelkooliõpetaja kuus 100 dollarit, lisaks tasuta söök ja muu nodi, riiklikus koolis on palk 50 dollarit kuus ja süüa tuleb endal osta.
Valgustatakse Põhja-Korea nägemust koreadevahelisest konfliktist. Kokkuvõtteks on lõuna igavene pidur.
Armeenia kaevas välja 6000 aastat vana veinipressi.
Vietnami tippmodelli valimise kolme finalisti pilte saab vaadata.
Keegi on kirjutanud vietnamlaste tarbeks Parzivalist tantsuooperi saksa ja vietnami keeles.
Leht ammendatud, magan kuniks Saigonis maha kolksatame. Kasutan vana nime, sest see on suupärasem ja lihtsam kui Ho Chi Minh City ehk HCMC.
Vahetame kumbki endale ühe erakooliõpetaja kuupalga. Turistile peaks sellest olenevalt elustiilist jätkuma keskmiselt nädalaks.
Saigonis on lämbe ja pilves. Kodumaiste lendude terminal on rahvusvahelisest terminalist tõepoolest paariminutise jalutuskäigu kaugusel. Terminal ise on muidugi tunduvalt hektilisem kui eelmine. Internetid on kõik kas hõivatud või katki.
Teel lennukisse suudab Külli 10 meetri ja kolme sekundi jooksul jäljetult haihtuda. Neetud, peab tal edaspidi tugevemalt silma peal hoidma.
Dalatis võtab meid vastu meeldiv ilm, mis pole ei palav ega külm. Värske lillelõhnaline tuul mõjub kaks päeva lennukites ja lennujaamades tookumisest keedetud inimesele ainult hästi. Takso linna maksab 180 000 dongi, taksoteeninduse neiu on väga malbe. Taksojuht on ka malbe. Maalin talle hotelli nime ja aadressi püüdlikult lehele. Linna saabume pimedas, nagu ka eelmisel korral. Päris paljud kohad tulevad tuttavad ette. Valime hotelli matkaputka kõrvale, aga putka, sinder, on kolinud 700 meetrit eemale hoopis teise tänavasse. Memoriseerime kaardi, põrutame alguses vastassuunas, memoriseerime uuesti ja jõuame kohale. Uks on tugevalt kinni ja sellel suures kirjas maalitud teade, et toimub firma pidu, aga ma helistagu numbril. Numbril vastab noormees, kes lubab meile hommikul pool kaheksa hotelli järele tulla. Jalgrataste proovimist seega õhtul ei toimu. Meiega koos saabuvad ukse taha ka kaks noormeest, kes meiega jalgrattasõidul liituda soovivad.
Võtame suuna supile. Seal, kus kaks aastat tagasi oli internet, on nüüd autoremonditöökoda.
kommentaarid travelpod'ist:
Miks sul siin keegi ei kommenteeri, aru ma ei saa :Pinimesed on passiivsed, ei julge kommenteerida :P
Aa, muide, me saime eile tänukirjad, maleva 86. aastapäeva ja eeskujuliku teenistuse puhul/eest. Eks me ole nende mõlemaga ju ka kõvasti vaeva näinud :P Grete, on Jan 15, 2011 at 07:41PM
Tänukiri, kas see süüa kõlbab? 86. aastapäevaga on ikka jah, vaeva nähtud küll :D nipitiri, on Jan 16, 2011 at 12:47PM
..kas Külli jäigi kadunuks? :P Grete, on Jan 15, 2011 at 07:43PM
Ei, leidus lopuks. nipitiri, on Jan 16, 2011 at 12:47PM
Lisa kommentaar