Hoa Lu

Sööme hommikul hotellis pannkooki ja saame seejärel kaks jalgratast. Täitsa õiged vietnami külarattad, porilaudade, pakiraami ja laia sadulaga. Ja ees on korv. Üritame pääseda Hoa Luni hotellist saadud kaardi abil mööda pisikesi tänavaid, eksime ära, sõidame linna tagasi, alustame uuesti ja jõuame sama teeni. See oli õige tee, aga kulgesime ennist seda mööda vales suunas, sest pidasime seda teiseks teeks. Ehhh. Karstid on juba näha ja maastik üsna omapärane.
Hoa Lu oli pealinn 11. sajandil ja edasi. Maastiku kohta öeldakse, et see on Halongi laht kuival maal. Karstimäed riisipõldude vahel.
Hoa Lus on paar templit, kari naisi aktiivselt banaane müümas ja võimalus mäest üles ronida. Nad on selle asja siin üsna ära kultiveerinud ja ürituse ilule kasuks see just tulnud ei ole. Kahju. Luban kolmel korral kohalikel tüdrukutel endaga koos pilti teha. Neljas pöördub vietnami keeles ja teen näo, et ei saa asjast aru, mille peale kostab selja tagant sügavalt pettunud ohe. Templid on muidu päris ilusad, aga tundub, et nad kummardavad siin kunagisi valitsejaid ja nende sugulasi. Veider.
Kaardi järgi peaks olema otsetee riisipõldude vahelt Tam Coci, kus saab paadiga karsti vahel sõita. Otseteed ei õnnestu leida. Sõidame seega linna tagasi ja mööda kiirteed nr 1 teisest linna otsast välja, kust saab ka Tam Coci. Ei ole just kõige maalilisem sõit.
Paadipeatuse juures tegutseb rattaparklamaffia. Asi näeb välja nii, et kui hakkata oma ratast kuhugi parkima, ilmub headsoovija, kes väidab, et ilma valveta parkida on väga ebaturvaline. Kuigi rattaid on seal juba parkimas terve hulk. Tuleks jätta kuhugi käega osutatavas suunas, kust läheneb mees lipikutega. Ei lähe läbi, jätame rattad niisama, lihtsalt lukku.
Paadinaised sõuavad siin jalgadega. Jõuame just ajaks, mil suured tuuribussid on lahkunud ja nännimüüjad väsinud. Maastik on ilus. Jõgi läheb läbi kolme groti, siis tuleme tagasi. Ratastega ei ole vahepeal midagi juhtunud. Hotelli jõuame pärast kiirteel vastassuunavööndis sõitmist pisut enne pimedat.
Jääb pisut pettunud tunne, sest lootsin puutumatumat maastikku. Pilves ilm ei aita muidugi ka muljele just kaasa. Aga milleks põdeda, ees ootab sompus Halongi laht :D Pärast Cat Bal mingit ajakirja lapates leiame artikli selle kohta, et Trang Am, mis on Hoa Lu lähedal, on veel ilusam ja turistibussid sinna ei jõua.
Ostame hotelli kõrvalt poest ära kõik Oreo küpsised (palju paremad kui Domino küpsised, kuigi ma pole mingi küpsisemees...). Tehtud Indoneesias. Ja sööme neid, istudes hotellis teki sees. Külli otsib oma "kadunud" rahakotti.