Poole kuue paiku on väljas veel pilkaselt pime, aga külalistemaja
peremees askeldab juba luuaga.
Saame kaks ratast ja sõidame
hommikuhämarusse. Mungad on just alustamas ringkäiku. Päike tõuseb
sudusse.
Wat Phu ehk mäetemplini on 8 kilomeetrit. Pärast mõningast väntamist hakkab eespool paistma Lingaparvata. Tempel on 6.-12. sajandist, khmeerid, tšampad jne. Sillused pigem hinduistlike teemadega, näiteks Krišna, kes oma onu pooleks tõmbab.
Käib sebimine. Oleme küll esimesed turistid objektil, aga kohalikud ronivad ringi, tassides suuri triibulisi kotte, kusagil mängib valjult raadio. Valmistutakse 14ndal algavateks täiskuupidustusteks. Kaks esimest templit on värava taga ja nendeni ei pääse. Käib restaureerimistöö itaallaste ja indialaste juhendamisel. Kivid on igatahes päris korralikult katki.
Ülemises templis on suur buddhakuju, mille ees tavaline nikk-näkk. Kui meie jaoks on siin tegemist minevikuga, siis kohalikele on see tänapäev.
Vaade ülemise templi juurest alla tasandikule on ronimist väärt. Korraks ilmub ka päike.
Poole üheksa paiku veereme mäest alla, kõht nõuab hommikusööki. Tagasiteel tuleb vastu riburada valgeid ratastel. Hakkab minema palavast väga palavaks. Üks vastutulev kohalik laulab oma rattal täiest kõrist ja viipab rõõmsalt. Laos on ikka väga naljakas koht. Ma ei imesta, et Kaarlele siin meeldis.
Üle tee läheb saledamat sorti madu-uss.
Hotellis saab pannkooki ja hunniku värskeid puuvilju.
Kuni homse hommikuni on siesta, mille sisustan pesupesemise, küünte viilimise ja raamatulugemisega. Jeeah.
Peremees tassib aeg-ajalt oma valdustesse juurde mõne valge, ise võidukalt naerdes. Äkki see on nagu Kalifornia hotell, kus "you can check out any time you like, but you can never leave"?
Satun kõrvuti kahe neiuga Leedust, kes on väga jutukad ja veedavad meie aega lõunast kuni internetini.
Täna leidsime kiirema ja lähema interneti. Mingid kiletiivalised ainult virvendavad silmade ees ja maanduvad pähe.
Tagasi meie ajutises elamises, tellin riisi ja veendun, et kui ettekandja küsib midagi korras silmade (fine eyes) kohta, siis võib jutt tegelikult olla hoopis praetud riisist (fried rice). Saabuvad neiud Leedust ja räägivad kuni kella üheteistkümneni välja, hoolimata pidevalt juustesse takerduvatest ööliblikatest. Kuniks mingi hiiglaslik lendav tarakan meid lõpuks tubadesse peletab.
Algab konnade kontsert.
Wat Phu ehk mäetemplini on 8 kilomeetrit. Pärast mõningast väntamist hakkab eespool paistma Lingaparvata. Tempel on 6.-12. sajandist, khmeerid, tšampad jne. Sillused pigem hinduistlike teemadega, näiteks Krišna, kes oma onu pooleks tõmbab.
Käib sebimine. Oleme küll esimesed turistid objektil, aga kohalikud ronivad ringi, tassides suuri triibulisi kotte, kusagil mängib valjult raadio. Valmistutakse 14ndal algavateks täiskuupidustusteks. Kaks esimest templit on värava taga ja nendeni ei pääse. Käib restaureerimistöö itaallaste ja indialaste juhendamisel. Kivid on igatahes päris korralikult katki.
Ülemises templis on suur buddhakuju, mille ees tavaline nikk-näkk. Kui meie jaoks on siin tegemist minevikuga, siis kohalikele on see tänapäev.
Vaade ülemise templi juurest alla tasandikule on ronimist väärt. Korraks ilmub ka päike.
Poole üheksa paiku veereme mäest alla, kõht nõuab hommikusööki. Tagasiteel tuleb vastu riburada valgeid ratastel. Hakkab minema palavast väga palavaks. Üks vastutulev kohalik laulab oma rattal täiest kõrist ja viipab rõõmsalt. Laos on ikka väga naljakas koht. Ma ei imesta, et Kaarlele siin meeldis.
Üle tee läheb saledamat sorti madu-uss.
Hotellis saab pannkooki ja hunniku värskeid puuvilju.
Kuni homse hommikuni on siesta, mille sisustan pesupesemise, küünte viilimise ja raamatulugemisega. Jeeah.
Peremees tassib aeg-ajalt oma valdustesse juurde mõne valge, ise võidukalt naerdes. Äkki see on nagu Kalifornia hotell, kus "you can check out any time you like, but you can never leave"?
Satun kõrvuti kahe neiuga Leedust, kes on väga jutukad ja veedavad meie aega lõunast kuni internetini.
Täna leidsime kiirema ja lähema interneti. Mingid kiletiivalised ainult virvendavad silmade ees ja maanduvad pähe.
Tagasi meie ajutises elamises, tellin riisi ja veendun, et kui ettekandja küsib midagi korras silmade (fine eyes) kohta, siis võib jutt tegelikult olla hoopis praetud riisist (fried rice). Saabuvad neiud Leedust ja räägivad kuni kella üheteistkümneni välja, hoolimata pidevalt juustesse takerduvatest ööliblikatest. Kuniks mingi hiiglaslik lendav tarakan meid lõpuks tubadesse peletab.
Algab konnade kontsert.
kas ajaühik "lõunast kuni internetini" on sama mis "kaeva siit kuni lõunani"? Grete, on Feb 16, 2011 at 09:58PMjah, nii saabki päeva jagada kaheks enam-vähem võrdse pikkusega osaks: kaevamine kuni lõunani ja lõunast kuni internetini. nipitiri, on Feb 17, 2011 at 02:25PM
Lisa kommentaar