Kell kaheksa Attapeusse väljuma pidav buss saabub bussijaama poole kümne
paiku ja siis ka pole tal kuhugi kiiret.
Bussi oodates jälgin, kuidas
ämblik pingi seljatoel kärbseid varitseb, neile lähemale hiilib ja mõne
kiire hüppega peaaegu ka kätte saab. Peaaegu. Siis saabub sipelgas,
ämblikust umbes poole väiksem. Ämblik hiilib sipelgani, tunnistab seda
umbusklikult ja keerab ringi. Ämblikud sipelgaid ei söö.
Bussiakna taga on kõrbenud tasandik.
Taas tuk-tukiga linna. Souksomphone Guesthouse on täitsa olemas, ringi tatsab palja ülakehaga vanamees, kes jõuab mulle oma eluloo ära rääkida sel ajal kui Külli kõrvalasuvat hotelli inspekteerib. Küllile meeldib konkureeriv majutusasutus rohkem, seega läheme sinna. Vanamehe hind hakkab kolinal kukkuma ja mul on tast kahju.
Vanamehe jutu järgi peaks turul olema võimalik jalgratast laenutada. On aga ainult mootorratas, jalgrattaid pole. Mitte kuskil pole jalgrattaid, väljaarvatud koolilaste all. Neetud, motikajuhtimine on asi, mille oleks juba ammu pidanud selgeks õppima. Tuleb suvel plaani võtta.
Leiame jõe ääres restorani, kus soliidne seltskond einestab, kellest osa ka head inglise keelt räägib. Vaade jõele.
Sõidame pisikese praamiga üle jõe väiksesse külla, pildistame templit ja vesipühvleid ja sõidame tagasi. Tagasisõidu eest raha ei küsita. Jääbki arusaamatuks, kas oli edasi-tagasi pilet või on siin lollimängimine tasuta.
Otsime turismiinfot, mida pole. Tänavad on üles kaevatud, tundub et pannakse veevärki.
Õhtusöögiks nuudlisupp. Peremees paneb meie heaks tööle puhuri ja keerab teleka inglisekeelsele kanalile, kust tuleb üks paljudest ameeriklaste maailmapäästmise lugudest. Ise on kogu aeg väga uhke ja rõõmus meile osutatava kompleksteenuse üle.
Kõrvallaua neiu tunneb huvi, millest meile tuli mõte külastada Attapeud. Jah, seda ma ka ise juba mõnda aega mõtlen, et miks ma siin olen. Kirjelduse järgi Laose peidetud pärl, aga väga hästi peidetud. Oleks kindlasti tore kant, kui oskaks motikaga sõita ja tunduvalt rohkem lao keelt kui mina oskan.
Champasakki otseteed mööda ei saa, peab minema Pakse kaudu, nagu oligi arvata.
Teeme uued plaanid.
Bussiakna taga on kõrbenud tasandik.
Taas tuk-tukiga linna. Souksomphone Guesthouse on täitsa olemas, ringi tatsab palja ülakehaga vanamees, kes jõuab mulle oma eluloo ära rääkida sel ajal kui Külli kõrvalasuvat hotelli inspekteerib. Küllile meeldib konkureeriv majutusasutus rohkem, seega läheme sinna. Vanamehe hind hakkab kolinal kukkuma ja mul on tast kahju.
Vanamehe jutu järgi peaks turul olema võimalik jalgratast laenutada. On aga ainult mootorratas, jalgrattaid pole. Mitte kuskil pole jalgrattaid, väljaarvatud koolilaste all. Neetud, motikajuhtimine on asi, mille oleks juba ammu pidanud selgeks õppima. Tuleb suvel plaani võtta.
Leiame jõe ääres restorani, kus soliidne seltskond einestab, kellest osa ka head inglise keelt räägib. Vaade jõele.
Sõidame pisikese praamiga üle jõe väiksesse külla, pildistame templit ja vesipühvleid ja sõidame tagasi. Tagasisõidu eest raha ei küsita. Jääbki arusaamatuks, kas oli edasi-tagasi pilet või on siin lollimängimine tasuta.
Otsime turismiinfot, mida pole. Tänavad on üles kaevatud, tundub et pannakse veevärki.
Õhtusöögiks nuudlisupp. Peremees paneb meie heaks tööle puhuri ja keerab teleka inglisekeelsele kanalile, kust tuleb üks paljudest ameeriklaste maailmapäästmise lugudest. Ise on kogu aeg väga uhke ja rõõmus meile osutatava kompleksteenuse üle.
Kõrvallaua neiu tunneb huvi, millest meile tuli mõte külastada Attapeud. Jah, seda ma ka ise juba mõnda aega mõtlen, et miks ma siin olen. Kirjelduse järgi Laose peidetud pärl, aga väga hästi peidetud. Oleks kindlasti tore kant, kui oskaks motikaga sõita ja tunduvalt rohkem lao keelt kui mina oskan.
Champasakki otseteed mööda ei saa, peab minema Pakse kaudu, nagu oligi arvata.
Teeme uued plaanid.
Lisa kommentaar