Võtan hotelli külmkapist kaasa kaks õlut.
Tuk-tukijuhiga tuleb taas
pisut hinna üle kaubelda. Siin Pakses kipuvad nad kuidagi ahnepäitsud
olema, kuigi ahnus on üks kolmest kõige hullemast pahest budismis. Las
siis keerlevad samsaras edasi.
Proovime viimastest kippidest lahti saada hommikukohvil, raamatu- ja suveniiripoodides. Tulemuseks kaks raamatut, pool kilo kohvi, karp Belgia šokolaadi ja kaks tuhat kippi. Saabuvad hiinlased.
Lõpuks lennukis, vabandatakse, et lühikese lendamise jooksul meile midagi süüa ei jõuta pakkuda, ja Laos kaob udusse nagu varahommikune unenägu.
Aga ei ole see sotsialismist lahkumine nii lihtne midagi, sest mõne aja pärast maandume... Savannakhetis.
Sorteeritakse pagasit ja pannakse meid siis lennukisse tagasi.
Kaalun, kas peaks Küllile ütlema, et Lao Airlines oli enne Lao Aviation, millelt õnnetustestatistika tõttu lennuluba ära võeti. Vahetasid nime ära ja lendavad jälle.
Tiir värvilise Savannakheti kohal, ületame Mekongi ja oleme lõpuks Tai korrapäraselt ristkülikukujuliste põldude kohal ja rünkpilvede vahel.
Ärevus Bangkokis, sest mul on dollareid 35 tükki, viisalõiv on 1000 bahti, milleks kulub 34 dollarit. Küllil niipalju sularaha pole ja automaat on teisel pool passikontrolli. Lõpuks viisa eest keegi raha ei küsigi.
Jätame kotid hoiule ja suundume linna peale. Tunni ajaga vahetame kolm korda rongi, võitleme piletiautomaatidega, keerleme sõlmes teedel ja hõljume pilvelõhkujate vahel. Bangkoki kõrval on nii Hanoi kui ka Vientiane täielikud külad.
Taidel on kolmnurksed näod ja suur osa neist on täitsa tavalise inimese suurused, mitte sellised miniatuursed nagu asiaadid tavaliselt.
Taksini jaamas soetame tohutu kiirusega 2-tunnise paadisõidu, jalutame läbi laeva, mis kirjade kohaselt mahutab 110 inimest, ja istunud kirjuks maalitud paati, kihutame mööda Chao Praya jõge. Paat hüpleb lainetel hullemini kui songtao Laose teedel, aga tolmu asemel on mahe tuul.
Tiirutame mööda jõe kitsaid kanaleid, kus on uusi, vanu ja vahepealseid maju, mõni pisut viltu vajunud, inimesed aerutavad paadiga, pesevad pesu või suplevad, igaühel oma privaatne maabumissild kanali ääres. Elu nagu ennemuiste. Paat on küll täielik turistikas, aga Laosele vahelduseks lahe. Vaatame orhideesid, näeme väikest kasvu varaani veest kaldale ronimas ja turnime Wat Aruni otsas.
Paadist väljas, sööme küpsetatud parti noore hiina brokoliga, aga ei julge seda öelda Krõõbile, kellel parasjagu on vesi külmunud ja hein otsas. Siis kiusab Külli natuke kotimüüjaid. Hämardudes ilmuvad tänavate äärde kombineedes neiud, kes esindavad Tai avatuse ja majandusedu pahupoolt.
Naaseme lennuväljale. Ühistranspordi kasutamise algteadmised oleme omandanud. Kui mingis linnas on juba saavutatud teatav sotsiaalne kompetents, siis tekib tahtmine sinna mõneks ajaks elama jääda. Bangkokis on lääne kultuur mõnusa aasia kiiskuga.
Pikk sabatamine lennujaamas ja tormamine läbi raamatupoe. Saan suure ostu eest ka kingituse valida. Koguneb mitu raamatut Birmast - Aung San Suu Kyi ütles, et omal käel reisivad turistid on teretulnud.
Lennukis on eestlasi vist rohkem kui soomlasi. Vaatan India ja Korea filme.
Proovime viimastest kippidest lahti saada hommikukohvil, raamatu- ja suveniiripoodides. Tulemuseks kaks raamatut, pool kilo kohvi, karp Belgia šokolaadi ja kaks tuhat kippi. Saabuvad hiinlased.
Lõpuks lennukis, vabandatakse, et lühikese lendamise jooksul meile midagi süüa ei jõuta pakkuda, ja Laos kaob udusse nagu varahommikune unenägu.
Aga ei ole see sotsialismist lahkumine nii lihtne midagi, sest mõne aja pärast maandume... Savannakhetis.
Sorteeritakse pagasit ja pannakse meid siis lennukisse tagasi.
Kaalun, kas peaks Küllile ütlema, et Lao Airlines oli enne Lao Aviation, millelt õnnetustestatistika tõttu lennuluba ära võeti. Vahetasid nime ära ja lendavad jälle.
Tiir värvilise Savannakheti kohal, ületame Mekongi ja oleme lõpuks Tai korrapäraselt ristkülikukujuliste põldude kohal ja rünkpilvede vahel.
Ärevus Bangkokis, sest mul on dollareid 35 tükki, viisalõiv on 1000 bahti, milleks kulub 34 dollarit. Küllil niipalju sularaha pole ja automaat on teisel pool passikontrolli. Lõpuks viisa eest keegi raha ei küsigi.
Jätame kotid hoiule ja suundume linna peale. Tunni ajaga vahetame kolm korda rongi, võitleme piletiautomaatidega, keerleme sõlmes teedel ja hõljume pilvelõhkujate vahel. Bangkoki kõrval on nii Hanoi kui ka Vientiane täielikud külad.
Taidel on kolmnurksed näod ja suur osa neist on täitsa tavalise inimese suurused, mitte sellised miniatuursed nagu asiaadid tavaliselt.
Taksini jaamas soetame tohutu kiirusega 2-tunnise paadisõidu, jalutame läbi laeva, mis kirjade kohaselt mahutab 110 inimest, ja istunud kirjuks maalitud paati, kihutame mööda Chao Praya jõge. Paat hüpleb lainetel hullemini kui songtao Laose teedel, aga tolmu asemel on mahe tuul.
Tiirutame mööda jõe kitsaid kanaleid, kus on uusi, vanu ja vahepealseid maju, mõni pisut viltu vajunud, inimesed aerutavad paadiga, pesevad pesu või suplevad, igaühel oma privaatne maabumissild kanali ääres. Elu nagu ennemuiste. Paat on küll täielik turistikas, aga Laosele vahelduseks lahe. Vaatame orhideesid, näeme väikest kasvu varaani veest kaldale ronimas ja turnime Wat Aruni otsas.
Paadist väljas, sööme küpsetatud parti noore hiina brokoliga, aga ei julge seda öelda Krõõbile, kellel parasjagu on vesi külmunud ja hein otsas. Siis kiusab Külli natuke kotimüüjaid. Hämardudes ilmuvad tänavate äärde kombineedes neiud, kes esindavad Tai avatuse ja majandusedu pahupoolt.
Naaseme lennuväljale. Ühistranspordi kasutamise algteadmised oleme omandanud. Kui mingis linnas on juba saavutatud teatav sotsiaalne kompetents, siis tekib tahtmine sinna mõneks ajaks elama jääda. Bangkokis on lääne kultuur mõnusa aasia kiiskuga.
Pikk sabatamine lennujaamas ja tormamine läbi raamatupoe. Saan suure ostu eest ka kingituse valida. Koguneb mitu raamatut Birmast - Aung San Suu Kyi ütles, et omal käel reisivad turistid on teretulnud.
Lennukis on eestlasi vist rohkem kui soomlasi. Vaatan India ja Korea filme.
Lisa kommentaar