Tähtis päev, ekspeditsioonitandem suundub
tutvuma Pirita jõe oruga.
Esiteks on see looduskaunis koht, teiseks on
vaja välja selgitada, mis on kolmnurkses alas ja kolmandaks ütleb kaart, et
Pirita sisaldab rabalaadset maastikku.
Marsruut viib esiti läbi inimtühja sadama, kus
saab sõita risti-rästi, ilma et sellest mingit tüli sünniks. Koda-nimeliste
putkade juures on õues istuv naine ja toas trussikutes mees. Putkad sobivad
kindlasti hästi karantiiniks. Tühi Reidi tee läheb üle hõreda liiklusega Pirita
teeks, kus on mõned maskeeritud inimesed, kõik tarastatud mänguväljakud ja
soodsad tuuleolud. Imestame, kas prantslasi kukub nii harva Tallinna lahte, et
neile peab mälestusmärgi ehitama. Hiljem internet selgitab, et Charles Leroux
oli ameeriklasest õhupallisõitja ja langevarjuhüppaja, kes käis 1889. aastal
Euroopas oma oskusi demonstreerimas. Saksamaal ja Venemaal läks tal paremini,
Tallinn pidi olema viimane esinemispaik. Külaskäik olevat hoolimata selle
kurvast lõpust tugevdanud mitme Eesti nooruki soovi saada õhusõitjaks. Leroux
on maetud eile külastatud Kopli kalmistule, mis nõukogude ajal maatasa tehti,
et rajada sinna tantsuplats ja õllepaviljon.
Kontroll-käik Pirita Selverisse näitab, et
Pirita inimesed on maskimeelsemad kui Kopli inimesed.
Pirita jõega kohtume kõrgel kaldapealsel. Meie
oleme üleval ja jõgi on all. Sillerdab ilusti siniselt. Jõge pidi kajakivad
inimesed, servades käib usin kalapüük.
Luusime ringi Kose suvemõisas, mis uhkel krundil
jõe kaldal turvafirma valvsa pilgu all laguneb. Kas see ka Scheelidele kuulus,
see pole päris kindel, kindlasti aga kuulus see alates 18. sajandi lõpust Kochidele.
Samuti kuulus see NKVD-le, kes seal Viktor Kingisepa poja Sergei juhtimisel
inimesi piinas ja tappis. Veidi aega kuulus see ka hiljem kohale jõudnud Saksa
okupatsioonivägedele, kelle hobused laibad üles leidsid. Pärast tuli nõukogude
armee tagasi ja võttis maja jälle omale. Erastamisaegse tohuvabohu järel kuulub
mõis natuke sellele ja teisele. Katus on uus ja pea kõiki välispindu on
väärindanud kohalikud 21. sajandi vabakutselised kunstnikud. Maja tagant on hea
vaade jõele ja mööda kulgevale karantiinipidajate rongkäigule. Mõisa juurest
jäävad meid saatma Ukraina lipu värvides matkarajamärgid.
Ilmuvad nähtavale nii Pirita kloostri varemed
kui ka teletorn. Osad silmad peavad kogu aeg olema kuklas, et mitte sportlase
alla jääda.
Kolmnurga sees on park, tenniseväljakud,
teismelised ja lintidesse mähitud mänguväljak. Sealsamas lähedal on
Pätsu-nimeline vabaõhukool, mille ees ei tohi peatuda. Kooli asutas Punane Rist
president Pätsi initsiatiivil 1938. aastal nõrga tervisega laste jaoks.
Nõukogude ajal õppisid seal tuberkuloosihaiged. Vabas õhus kedagi ei ole.
Õppetöö on peatatud kuni 1. maini.
Teispool rippsilda on Botaanikaaia lukus värav
ja Kloostrimetsa soo nime kandev metsatukk. Soo kloostri taga metsas. Läbime
õpperaja, õpime kõik ära. Paar soos leiduvat inimest tõmbub raja serva ja
leevendab seda käitumist häbelikult teretades. Soo asemel on tänaseks küll turbaaukudega
mustika-kõdusoomännik. Silt ütleb, et inimtegevus on sood tugevalt kahjustanud.
Korjame laudtee alt ära longeropurgi. Vähim, mis me teha saame. Paras aeg tarbida Selverist saadud
saiakesed ja kodus keedetud tee.
Tagasi jõesuudme suunas kulgeme läbi
Metsakalmistu ja mööda üles-alla võnkuvat rada jõe ääres. Kloostri taga on jões kaks
saart. Ühel elavad inimesed. Pirita sadamast leiame Brasiilia piraadilaeva.
Pildistame läbi tarade kirikut ja Kalaranna kaevandust.
Lisa kommentaar