Mytikas on ennast ammendanud, jätkame Meteora suunas (ja ehk ka interneti).
Tee
on kitsas, üles-alla, vaated lahedad, liiklus minimaalne, väikeste
külade, millest läbi sõidame, nimed muutuvad järjest imelikumaks.
Viimaks oleme peadpidi pilvedes, temperatuur langeb 12 kraadini. Saab
lõpuks matkapüksid jalga panna. Ületame helesinise veega Kremastoni
järve.
Öömaja võtame Karpenisis, sünnipaeva puhul eriti ilusas hotellis. Jätame seega pika ninaga teise hotelli tädi, kes meid esmalt juutideks tahab pidada ja seejärel Eestist kuuldes kiljudes toolilt püsti kargab ja eurovisioonist ja laulmisest rääkima hakkab. Selle kõige juures suudab ta suht silmakirjalikult mõjuda.
Leiame interneti, jee. Ümberringi karjuvad jõmpsikad ja tulistavad üksteist püssidest.
Tundub, et selles linnas peale pitsa suurt midagi muud ei sööda ja pitsakoha on okupeerinud kooliekskursioon.
Öömaja võtame Karpenisis, sünnipaeva puhul eriti ilusas hotellis. Jätame seega pika ninaga teise hotelli tädi, kes meid esmalt juutideks tahab pidada ja seejärel Eestist kuuldes kiljudes toolilt püsti kargab ja eurovisioonist ja laulmisest rääkima hakkab. Selle kõige juures suudab ta suht silmakirjalikult mõjuda.
Leiame interneti, jee. Ümberringi karjuvad jõmpsikad ja tulistavad üksteist püssidest.
Tundub, et selles linnas peale pitsa suurt midagi muud ei sööda ja pitsakoha on okupeerinud kooliekskursioon.
Lisa kommentaar