Meteora kloostrid

Hommikusöögile ajavad ennast koos meiega ka Bulgaaria bussireisijad. Paneme jala otseteed pidi ajama. Jõuame esimesse kloostrisse (Agiu Nikolau Anapafsa) siiski enne avamist ja enne turiste. Parasjagu peetakse hommikupalvust, kuhu ka meid, paganaid, nillima lastakse. Ühtlasi saame küünlad ja jagame kohalikega tuld. Tunnen ära meieisapalve ja üritan mõistatada, mis juppi evangeeliumist ette loetakse. Juttu on laevast, kaladest ja imest, aga minu meelest ei ole leiva ja kalaga rahvahulga toitmise lugu. Pärast pannakse kabelisse viiv uks kinni ja kari hispaanlasi sinna enam ei pääse. Selle asemel on neil omad lõbustused - minestab üks tädi.
Tundub, et bussireisijad sõidutatakse reeglina kloostri jalamilt mööda, läbi akna on näha pildistavaid inimesi, heal juhul peetakse buss korraks kinni ja pilti saab ilma bussiakna vahenduseta teha. Kahju vaadata, ja nii hea on olla vabahulkumisturist.
Järgmiseks on valitud Megalu Meteoru klooster, kõige suurem, kuulsam ja ajalooliselt ka rikkam. Rühime üles mööda mägiteed ja tihnikut. Kõik turistid on ärganud ja saame turismi kogu raha eest. Muuhulgas kohtame eestlasi. Kabel on kõigele vaatamata võimas.
Varlaami kloostri, mis pidi silma paistma põhiliselt fresko poolest, kus kujutatakse suurt vallutajat Aleksander Suurt tagasihoidliku skeletina, jätame vahele ja suundume edasi Püha Varvara omasse. Eestlased on juba seal. Kabel on pisike ja armas. Turiste vähe. Nunnad.
Edasi üritame läbi kaljude murda püha kolmainu ehk Agios Triadose kloostrisse. Müttame paar tundi võsas, kõik rajad lõppevad tupikuga. Kubiseb alpikannidest ja leiame veel kilpkonni. Oleme kindlad, et peale meie seda teed keegi ei vali, kuni õnnestub üle kaljunuki vahetada kogemusi tegelastega, kes ka sama teed otsivad. Kõik usuvad Lonely Planetit. Näeme teed, näeme kloostrit, aga kummagini ei pääse ja lõpuks läheme tagasi. Proovime homme hommikul autoga.
Õlu kodukõrtsis maitseb hea.