Hotellis on hommikusöögil ümberkorraldused.
Toimub tellimine rootsi laua
asemel. Sai vist eile liiga palju tomatit võetud. Tere hommikust
soovitakse kooris, mis teeb vastamise hulga lihtsamaks.
Skra on ilusti kell kaheksa kohal ja stardime Angkori suunas. Esimesena on kavas tempel, mille järgi meie hotell nime on saanud, Ta Prohm. Teised turistid on juba kohal. Teel templisse toetame kohalikke moosekante. Ta Prohm on tempel, kus enamus ennast müüridest läbi närinud puid on üritatud kasvama jätta ja kivid on ka maad mööda laiali. Veider. Kõigepealt tulid inimesed, raiusid puud maha, vedasid kohale hunniku kive, ehitasid templid ja lahkusid. Puud lammutasid templid ja tegid nii hästi kui võimalik endale kivihunniku otsas mõnusa äraolemise. Nüüd proovitakse kooseksistentsi, mis tähendab teineteisel naeratades vaiba alt ära tõmbamist: inimesed raiuvad pisut puid ja puud nakitsevad vaikselt kivide kallal.
Kaks kohalikku poissi lubavad meile näidata midagi huvitavat ja veavad meid läbi metsa Ta Prohmi lõunaväravani. Pildistame väravat ja sipelgakaravani. Oleks päris metsik, kui teisel pool väravat ei läheks sealt äkki mööda gruppi Ameerika turiste... Tagasiteel näen uuesti punase-mustakirjut satikat, keda poiste järel tormates ei taibanud pildistada. Ja siis on kaks musta satikat sabapidi koos. Üks poiss proovib meile kangesti postkaarte müüa, tahtmata kuidagi aru saada, et sabapidi koos olevad satikad huvitavad meid hetkel tunduvalt enam.
Järgmiseks on valitud Thommanoni tempel, mille lävel kari lapsi meeleheitlikult igasuguseid asju müüa üritab. One dollar, one dollar, kajab nagu udupasun. Läbime takistusriba kaotusteta. Templisse neil õnneks tulla ei ole lubatud. See tempel on restaureeritud ja kompaktne, ammendab ennast tunduvalt rutem kui eelmine.
Vahepeatus Angkor Thomi põhjavärava juures.
Päeva viimaseks on valitud Bayon, aga enne tahame juua. Terve õllepeatuse peame peletama tüütuid lapsmüüjaid.
Bayon, üks Sokhomi lemmikuid. Vägev. Ronime ringi ja istume aknaorvas. Igast suunast naeratab Avalokiteshvara (või Jayavarman VII?) meie peale oma rahulikku naeratust. Üks suur valge mees otsustab meid pildistada, peame aru, kas küsida talt 10 ruupiat või mitte.
Kultuuriprogrammi lõpetab Angor Thomi lõunavärav.
Suundume hotelli ja laseme Skra selleks korraks vabaks. Lõõgastusprogramm näeb ette jalamassaaži. Selgub, et jalad on kuni peani välja, vahepeal väänatakse ka. Aga päris lahe. Parast massaaži läheme pesu ära tooma. Raha tahetakse pisut rohkem kui alguses saadud info järgi oleks pidanud. Hotellis inventuuri tehes selgub, et nad ei ole mitte ainult meie kõigi kolme pesu kokku miksinud, vaid osad asjad on ka puudu, mul näiteks üks sokk. Seda pole varasematel pesupesemistel üle maailma veel juhtunud. Läheme kättemaksuhimuliselt tagasi, kõik peale puuduvate sokkide leitakse pärast mõningast sebimist. Pesumajatädi üritab mulle väita, et oligi ainult üks sokk. Teen talle selgeks, et kasutan sokke kahekaupa. Kuna ka ema sokke ei leita, lubame homme tagasi minna. Ehk toob see, kellele need kaasa pakiti, sokid tagasi.
Lugemispaus hotellis.
Õhtusöögi ajaks on ema kuhugi kadunud. Läheme Andruse initsiatiivil turule, kus antakse grillitud kana. Tervelt ja osade kaupa. Valgeid siin pole. Ühest kohast saame kanakoivad ja teise leti ääres hakib neiu meile salatit ohtra tšilliga. Olengi sunnitud manustama kanakoiba, millel on varbad küljes, salati seest leian kellegi sõra ja teokarbi. Maitsel pole muidu viga, aga arvan siiski, et pärast seda naljategemist võiks kusagil ka midagi süüa.
Laseme järgmises tänavasöögikohas endale õlut ja praetud nuudleid teha. Ühel hetkel tundub mulle, et jala peal ronib keegi. Laua alla vaadates näen seal ca kahesentimeetrise läbimõõduga sarvedega musta tegelast. Sel ajal kui mina satikat peletan, kukub Andrus, kes üritab ka laua alla vaadata, millegipärast tooliga ümber. Toidukoha personal ja mõned kaassööjad tõttavad teda abistama ja piiluvad ka laua alla, et kus on seal see toolialtvõttev jõud. Satikas on selleks ajaks juba lahkunud vasakule ära, kogu etenduse põhjus jääbki neile arusaamatuks ja mul on terve ülejaanud söömaaja väga lõbus. Pean igaks juhuks ka lauaalust silmas muidugi.
Skra on ilusti kell kaheksa kohal ja stardime Angkori suunas. Esimesena on kavas tempel, mille järgi meie hotell nime on saanud, Ta Prohm. Teised turistid on juba kohal. Teel templisse toetame kohalikke moosekante. Ta Prohm on tempel, kus enamus ennast müüridest läbi närinud puid on üritatud kasvama jätta ja kivid on ka maad mööda laiali. Veider. Kõigepealt tulid inimesed, raiusid puud maha, vedasid kohale hunniku kive, ehitasid templid ja lahkusid. Puud lammutasid templid ja tegid nii hästi kui võimalik endale kivihunniku otsas mõnusa äraolemise. Nüüd proovitakse kooseksistentsi, mis tähendab teineteisel naeratades vaiba alt ära tõmbamist: inimesed raiuvad pisut puid ja puud nakitsevad vaikselt kivide kallal.
Kaks kohalikku poissi lubavad meile näidata midagi huvitavat ja veavad meid läbi metsa Ta Prohmi lõunaväravani. Pildistame väravat ja sipelgakaravani. Oleks päris metsik, kui teisel pool väravat ei läheks sealt äkki mööda gruppi Ameerika turiste... Tagasiteel näen uuesti punase-mustakirjut satikat, keda poiste järel tormates ei taibanud pildistada. Ja siis on kaks musta satikat sabapidi koos. Üks poiss proovib meile kangesti postkaarte müüa, tahtmata kuidagi aru saada, et sabapidi koos olevad satikad huvitavad meid hetkel tunduvalt enam.
Järgmiseks on valitud Thommanoni tempel, mille lävel kari lapsi meeleheitlikult igasuguseid asju müüa üritab. One dollar, one dollar, kajab nagu udupasun. Läbime takistusriba kaotusteta. Templisse neil õnneks tulla ei ole lubatud. See tempel on restaureeritud ja kompaktne, ammendab ennast tunduvalt rutem kui eelmine.
Vahepeatus Angkor Thomi põhjavärava juures.
Päeva viimaseks on valitud Bayon, aga enne tahame juua. Terve õllepeatuse peame peletama tüütuid lapsmüüjaid.
Bayon, üks Sokhomi lemmikuid. Vägev. Ronime ringi ja istume aknaorvas. Igast suunast naeratab Avalokiteshvara (või Jayavarman VII?) meie peale oma rahulikku naeratust. Üks suur valge mees otsustab meid pildistada, peame aru, kas küsida talt 10 ruupiat või mitte.
Kultuuriprogrammi lõpetab Angor Thomi lõunavärav.
Suundume hotelli ja laseme Skra selleks korraks vabaks. Lõõgastusprogramm näeb ette jalamassaaži. Selgub, et jalad on kuni peani välja, vahepeal väänatakse ka. Aga päris lahe. Parast massaaži läheme pesu ära tooma. Raha tahetakse pisut rohkem kui alguses saadud info järgi oleks pidanud. Hotellis inventuuri tehes selgub, et nad ei ole mitte ainult meie kõigi kolme pesu kokku miksinud, vaid osad asjad on ka puudu, mul näiteks üks sokk. Seda pole varasematel pesupesemistel üle maailma veel juhtunud. Läheme kättemaksuhimuliselt tagasi, kõik peale puuduvate sokkide leitakse pärast mõningast sebimist. Pesumajatädi üritab mulle väita, et oligi ainult üks sokk. Teen talle selgeks, et kasutan sokke kahekaupa. Kuna ka ema sokke ei leita, lubame homme tagasi minna. Ehk toob see, kellele need kaasa pakiti, sokid tagasi.
Lugemispaus hotellis.
Õhtusöögi ajaks on ema kuhugi kadunud. Läheme Andruse initsiatiivil turule, kus antakse grillitud kana. Tervelt ja osade kaupa. Valgeid siin pole. Ühest kohast saame kanakoivad ja teise leti ääres hakib neiu meile salatit ohtra tšilliga. Olengi sunnitud manustama kanakoiba, millel on varbad küljes, salati seest leian kellegi sõra ja teokarbi. Maitsel pole muidu viga, aga arvan siiski, et pärast seda naljategemist võiks kusagil ka midagi süüa.
Laseme järgmises tänavasöögikohas endale õlut ja praetud nuudleid teha. Ühel hetkel tundub mulle, et jala peal ronib keegi. Laua alla vaadates näen seal ca kahesentimeetrise läbimõõduga sarvedega musta tegelast. Sel ajal kui mina satikat peletan, kukub Andrus, kes üritab ka laua alla vaadata, millegipärast tooliga ümber. Toidukoha personal ja mõned kaassööjad tõttavad teda abistama ja piiluvad ka laua alla, et kus on seal see toolialtvõttev jõud. Satikas on selleks ajaks juba lahkunud vasakule ära, kogu etenduse põhjus jääbki neile arusaamatuks ja mul on terve ülejaanud söömaaja väga lõbus. Pean igaks juhuks ka lauaalust silmas muidugi.
Lisa kommentaar