Chuc Mung Nam Moi! ehk head uut aastat vietnami keeles. Roti aasta väidetavalt.
Koos
päikesega stardime valgete liivadüünide suunas. Need asuvad
vastupidiselt LP infole 20 km kaugemal kui arvestatud. Laekume koos
hulga kohalike lastega, kellel kõigil ilusad puhtad riided ja rüüsidega
valged sokid. Ronime luite otsa ja satume pisikeste tüdrukute
piiramisrõngasse. Paluvad endast ühe-, kahe- kolme- jne kaupa pilti
teha. Siis õpetan nad fotoaparaati käsitsema, mis neile kangesti meeldib
ja nad teevad üksteisest lugematu hulga pilte. Vastutasuks saan kommi
ja punaseid arbuusiseemneid. Lõpetan selle naljategemise, kui hakkan
kartma, et nad kõik koos mu fotokaga luite otsast alla kukuvad. Lisaks
on saabunud pisikesi poisse, kes teavad lisaks sõnale "name" ka sõna
"money". Keeldume meeldivast võimalusest luitest alla kelgutada, milleks
kohalikud sinna tulnud on.
Tagasisõidul saan ka väikse jupi ise motikaga sõita, jõuan isegi kolmanda käiguni. Punane kanjon on pisike ja palav.
Meie hotelli lahjast hommikusöögist jääme ilma ja saame selle oma stammrestoranis. Edasi pisut lainetega võitlemist, siis pakime ennast kokku ja kolime oma Sea Breeze'st Sun Rise'i. Privaatne hütt isikliku terassi ja lamamistoolidega asendub ühise siseõue ja basseiniga.
Lugemispaus ja ujumine basseinis.
Päikeseloojanguks sihime uuesti punastesse düünidesse. Enamus rahvast jääb esimese künka otsa, me ronime tunduvalt kaugemale, et saada pilte luidetest, nii et loojuv päike on selja taga. Liiva tuiskab. Tagasisõidul möödume mitmest motikast, kiirus isegi üle 40 km/h. Külas sõidavad veoautod punases riides trummilööjatega ja keksivad hiiglaslike kollaste maskidega tantsijad.
Kohalikud uusaastakombed näevad muuhulgas ette punaste riiete kandmise, koristamise ja peapesu. Punaseid riideid meil pole, see-eest on punane motikas. Koristamiseks oleme liiga sahibid, aga pead pesen küll. Pidi kõik halb eelmisse aastasse jääma.
Longime mere ääres ja laseme tuulel ennast enne tagant ja siis eest puhuda, lootuses saada lahti kõrvades ja mujal olevast liivast. Ega ikka ei saa küll.
Kuna mind jäeti lõunast ilma, siis olen eriti näljane, aga õhtusöök on nadi. Taldrik on suur, ports väike. Ostan poest šokolaadi juurde.
Tagasisõidul saan ka väikse jupi ise motikaga sõita, jõuan isegi kolmanda käiguni. Punane kanjon on pisike ja palav.
Meie hotelli lahjast hommikusöögist jääme ilma ja saame selle oma stammrestoranis. Edasi pisut lainetega võitlemist, siis pakime ennast kokku ja kolime oma Sea Breeze'st Sun Rise'i. Privaatne hütt isikliku terassi ja lamamistoolidega asendub ühise siseõue ja basseiniga.
Lugemispaus ja ujumine basseinis.
Päikeseloojanguks sihime uuesti punastesse düünidesse. Enamus rahvast jääb esimese künka otsa, me ronime tunduvalt kaugemale, et saada pilte luidetest, nii et loojuv päike on selja taga. Liiva tuiskab. Tagasisõidul möödume mitmest motikast, kiirus isegi üle 40 km/h. Külas sõidavad veoautod punases riides trummilööjatega ja keksivad hiiglaslike kollaste maskidega tantsijad.
Kohalikud uusaastakombed näevad muuhulgas ette punaste riiete kandmise, koristamise ja peapesu. Punaseid riideid meil pole, see-eest on punane motikas. Koristamiseks oleme liiga sahibid, aga pead pesen küll. Pidi kõik halb eelmisse aastasse jääma.
Longime mere ääres ja laseme tuulel ennast enne tagant ja siis eest puhuda, lootuses saada lahti kõrvades ja mujal olevast liivast. Ega ikka ei saa küll.
Kuna mind jäeti lõunast ilma, siis olen eriti näljane, aga õhtusöök on nadi. Taldrik on suur, ports väike. Ostan poest šokolaadi juurde.
Lisa kommentaar