Kui öösel korraks ärkan, on läbipaistva ja -kostva maja tõttu tunne, nagu magaksin kogu selle rahvaga ühes toas. Ja kuked...
Hommikul on peremehel puhas särk seljas ja kõigil pilk tunduvalt selgem.
Lahkume kohe Koh Keri suunas, et üle vaadata veel mõned templid sajast. Vihma sajab, turnime märgade kivide otsas rohus. Templid on ikka päris katki. Vaatame 4-5 tükki ja võtame hommikusöögiks nuudleid. Näeme paari valget (inimest).
Edasi suund Kampong Thomile, Sokhomi kodulinna. On lootust ööbimisele korralikus majas ja internetile. Tee peale jääb Beng Melea nimeline templikompleks. Sokhom on hästi meeleolu tabanud ja viib meid sisse teed mööda, kus vähem turiste näha pidavat olema. Taibukas. Turistide kontsentratsioon on siiski seniste päevade tihedaim. Kui valvur ligi astub, soetame althõlma-piletid, mille pöördelt kohe loeme, et seda ei ole soovitav teha. Ronime templi katusele ja kuulame lindude kisa. Kusagil ei olegi tädisid, kes teataks, et sinna ei tohi minna. Poeme üle kivihunniku ühte galeriisse ja pistame nina taas päevavalgele keset teisi valgeid.
Teel Kampong Thomi käime veel läbi Spean Praptose silla juurest. Pikim säilinud sild kunagisel kuninglikul teel. Üllatavalt lai ka. Kõõlume nii kaua sillapostide otsas, et meist hiljem saabunud bussiekskursioon jõuab lahkuda.
Edasi on maastik tunduvalt rohelisem.
Esimese eelistuse öömaja Kampong Thomis on täis. Järgmiseks on pakkuda kaks vastastikku asuvat külalistemaja, neli dollarit tuba ja viis dollarit tuba. Teisel on dušš vetsupoti kohal ja seega võtame esimese. Saab üle pika aja pead pesta, jee. Küürime hoolega.
Lepime Sokhomiga kokku kohtumise järgmiseks hommikuks ja saadame ta koju pereringi. Õhtusöögiks leiame ontliku restorani. Valgete inimestega.
Internet on üle mõistuse aeglane, aga küsimus Iraani viisa kohta saab siiski ehk mitte väga hilinenult vastuse.
Lahkume kohe Koh Keri suunas, et üle vaadata veel mõned templid sajast. Vihma sajab, turnime märgade kivide otsas rohus. Templid on ikka päris katki. Vaatame 4-5 tükki ja võtame hommikusöögiks nuudleid. Näeme paari valget (inimest).
Edasi suund Kampong Thomile, Sokhomi kodulinna. On lootust ööbimisele korralikus majas ja internetile. Tee peale jääb Beng Melea nimeline templikompleks. Sokhom on hästi meeleolu tabanud ja viib meid sisse teed mööda, kus vähem turiste näha pidavat olema. Taibukas. Turistide kontsentratsioon on siiski seniste päevade tihedaim. Kui valvur ligi astub, soetame althõlma-piletid, mille pöördelt kohe loeme, et seda ei ole soovitav teha. Ronime templi katusele ja kuulame lindude kisa. Kusagil ei olegi tädisid, kes teataks, et sinna ei tohi minna. Poeme üle kivihunniku ühte galeriisse ja pistame nina taas päevavalgele keset teisi valgeid.
Teel Kampong Thomi käime veel läbi Spean Praptose silla juurest. Pikim säilinud sild kunagisel kuninglikul teel. Üllatavalt lai ka. Kõõlume nii kaua sillapostide otsas, et meist hiljem saabunud bussiekskursioon jõuab lahkuda.
Edasi on maastik tunduvalt rohelisem.
Esimese eelistuse öömaja Kampong Thomis on täis. Järgmiseks on pakkuda kaks vastastikku asuvat külalistemaja, neli dollarit tuba ja viis dollarit tuba. Teisel on dušš vetsupoti kohal ja seega võtame esimese. Saab üle pika aja pead pesta, jee. Küürime hoolega.
Lepime Sokhomiga kokku kohtumise järgmiseks hommikuks ja saadame ta koju pereringi. Õhtusöögiks leiame ontliku restorani. Valgete inimestega.
Internet on üle mõistuse aeglane, aga küsimus Iraani viisa kohta saab siiski ehk mitte väga hilinenult vastuse.
Lisa kommentaar