Kell viis on pilkaselt pime, iseteenindame ennast lahustuva kohviga.
Motikavennad on ülitäpselt pool kuus kohal. Külli muretseb, et kui nemad
on kiivritega, mis siis meist saab, kui ümber läheme. Arvan, et selle
üle võib siis ""pead murda", kui teema on ajakohane.
Sõit pilkases pimeduses, peaaegu täiskuu, palju tähti. Isegi pisut jahe. Phanom Rungi tempel peaks avatama kell kuus, aga kõik magavad veel. Ronime üle värava ja orienteerume minu kotist leitud tulukese valgel. Üks motikakutt tuleb lõpuks ja juhatab meid õigele rajale. Puude otsas teeb keegi lõunamaa lindude hääli. Trepist üles jõudmise ajaks on taevas kergelt roosaks tõmbunud. Külli ja Andrus suunduvad pimedasse templisse, mida jään koos motikakutiga päikese kerkimist ootama. Mõne aja pärast süveneb tunne nagu oleksime keset mesilassülemit. Õhus tiirlevad kahtlased satikad. Ja mitte vähe. Piletikontroll? Motikakutt hiilib trepist alla, mina põgenen templisse. Kui ca poole tunni parast naasen, on pääsukesed puhta töö teinud.
Tempel varahommikul on tõeliselt vägev, uitame igaüks oma rada pidi, teen ca 200 pilti. Ehitatud 10.-13. saj., algselt hinduistlik, hiljem tehtud budistlikud mugandused. Ja seal polegi mitte kedagi. Kusagil kolme tunni möödudes asi ammendab ennast ja laseme motikatel ennast hüttide juurde tagasi viia, pakime ja kihutame bussipeatusse.
Bussipeatuse vastas laseme ühel perekonnal endale grillitud kanatiivad riisiga anda. Kanad ja koerad jooksevad ümberringi.
Prasatisse saab suure bussiga, seal istume minibussile ringi. Bussipeatuses soetab Külli küpsetatud banaane ja mina portreteerin kohalikke.
Piiril (O Smach) käib paras sebimine. Meile kleebib sappa vilavate silmadega tegelane, kes tahab meid kangesti Siem Riepi viia. Me ei taha aga sinna mitte minna. Tai poolelt saab ruttu üle, Kambodža leti juures täidame ankeeti ja chillime varjus, ignoreerides tüüpi, kes endiselt meid sõidutada tahab. Küsib 75 dollarit. Hea nali. Teisel pool piiri olevat tema ainus takso, ok võibolla on veel üks mees. Ka hea nali. Venelane teeb visa-run'i.
Saame viisad kätte ja vantsime jala üle piiri. Meetripealt koos Tai kuningavõimuga lõpeb ka asfalt. Teisel pool rõõmustab meid nähes terve parv mootorrattureid. Taksomees sõidab meile järgi. Kui motikavennad on lõpuks nõus meid 1100 bahti eest Anlong Vengi viima, ütlevad taksomehe närvid üles ja ta jääb 1200 bahtiga nõusse. Ca pool sellest, mis ta alguses tahtis.
Hakatuseks võtame bensiini, gaasi ja kuulame kurba jutustust sellest, kuidas taksomees midagi ei teeni. Siis parandame pisut autot.
Tee on tõesti künklik, aga jääb augulisuse osas tunduvalt alla kõige jubedamatele India, Lanka ja Mongoolia teedele. Maastikku ilmestavad palmioksakatusega majad kanajalgadel ja lõkked metsas. Miinihoiatuse sildid ka.
Anlong Vengis viib takso meid hotelli, kus toa eest tahetakse 12 dollarit, toad on viisakad ja selgub, et kohta peavad taksomehe sugulased.
Edasiseks ühistranspordivabaks jupiks on meil internetist leitud Sokhom, kes on üllatuslikult juba samasse linna kohale jõudnud. Sööme koos õhtust. Sokhom on äärmiselt sõbralik ja malbe, autojuht John on veel malbem. Naeratab kogu aeg. Ja räägib ka keelt. Sokhom on otsinud kaardilt Eestit ega ole leidnud. Aga teab, et väike ja rikas riik. Hm, ajab Šveitsiga segi?
Sõit pilkases pimeduses, peaaegu täiskuu, palju tähti. Isegi pisut jahe. Phanom Rungi tempel peaks avatama kell kuus, aga kõik magavad veel. Ronime üle värava ja orienteerume minu kotist leitud tulukese valgel. Üks motikakutt tuleb lõpuks ja juhatab meid õigele rajale. Puude otsas teeb keegi lõunamaa lindude hääli. Trepist üles jõudmise ajaks on taevas kergelt roosaks tõmbunud. Külli ja Andrus suunduvad pimedasse templisse, mida jään koos motikakutiga päikese kerkimist ootama. Mõne aja pärast süveneb tunne nagu oleksime keset mesilassülemit. Õhus tiirlevad kahtlased satikad. Ja mitte vähe. Piletikontroll? Motikakutt hiilib trepist alla, mina põgenen templisse. Kui ca poole tunni parast naasen, on pääsukesed puhta töö teinud.
Tempel varahommikul on tõeliselt vägev, uitame igaüks oma rada pidi, teen ca 200 pilti. Ehitatud 10.-13. saj., algselt hinduistlik, hiljem tehtud budistlikud mugandused. Ja seal polegi mitte kedagi. Kusagil kolme tunni möödudes asi ammendab ennast ja laseme motikatel ennast hüttide juurde tagasi viia, pakime ja kihutame bussipeatusse.
Bussipeatuse vastas laseme ühel perekonnal endale grillitud kanatiivad riisiga anda. Kanad ja koerad jooksevad ümberringi.
Prasatisse saab suure bussiga, seal istume minibussile ringi. Bussipeatuses soetab Külli küpsetatud banaane ja mina portreteerin kohalikke.
Piiril (O Smach) käib paras sebimine. Meile kleebib sappa vilavate silmadega tegelane, kes tahab meid kangesti Siem Riepi viia. Me ei taha aga sinna mitte minna. Tai poolelt saab ruttu üle, Kambodža leti juures täidame ankeeti ja chillime varjus, ignoreerides tüüpi, kes endiselt meid sõidutada tahab. Küsib 75 dollarit. Hea nali. Teisel pool piiri olevat tema ainus takso, ok võibolla on veel üks mees. Ka hea nali. Venelane teeb visa-run'i.
Saame viisad kätte ja vantsime jala üle piiri. Meetripealt koos Tai kuningavõimuga lõpeb ka asfalt. Teisel pool rõõmustab meid nähes terve parv mootorrattureid. Taksomees sõidab meile järgi. Kui motikavennad on lõpuks nõus meid 1100 bahti eest Anlong Vengi viima, ütlevad taksomehe närvid üles ja ta jääb 1200 bahtiga nõusse. Ca pool sellest, mis ta alguses tahtis.
Hakatuseks võtame bensiini, gaasi ja kuulame kurba jutustust sellest, kuidas taksomees midagi ei teeni. Siis parandame pisut autot.
Tee on tõesti künklik, aga jääb augulisuse osas tunduvalt alla kõige jubedamatele India, Lanka ja Mongoolia teedele. Maastikku ilmestavad palmioksakatusega majad kanajalgadel ja lõkked metsas. Miinihoiatuse sildid ka.
Anlong Vengis viib takso meid hotelli, kus toa eest tahetakse 12 dollarit, toad on viisakad ja selgub, et kohta peavad taksomehe sugulased.
Edasiseks ühistranspordivabaks jupiks on meil internetist leitud Sokhom, kes on üllatuslikult juba samasse linna kohale jõudnud. Sööme koos õhtust. Sokhom on äärmiselt sõbralik ja malbe, autojuht John on veel malbem. Naeratab kogu aeg. Ja räägib ka keelt. Sokhom on otsinud kaardilt Eestit ega ole leidnud. Aga teab, et väike ja rikas riik. Hm, ajab Šveitsiga segi?
Lisa kommentaar