Pärast hommikusööki püüan lahendada pakkimisprobleemi. Kott tundub
vähemalt poole raskem kui tulles.
Õnneks tuleb meelde vahetada ära
taskunoa ja koduvõtmete asukoht, suurest kotist väiksesse ja vastupidi.
Ja peab veel jätma ruumi Saigonist ostetavate raamatute tarbeks...
Teen tiiru linna peal. Eile sai välja raalitud üks värviliste siltidega pudeleid müüv koht. Tänavamüüjad mind enam ei hõigu, nagu oleks mul juba küljes mingi nähtamatu lahkuja märk. Täna on muidugi pisut päikest, tüüpiline.
Edasi: kell 12 tuleb hotellitoast välja kolida, 17:30 korjab buss meie kotihunniku peale, homme hommikul seitsme paiku jõuame Nha Trangi, kust kusagil peale lõunat läheb lennuk Saigoni suunas. Saigonis paar tundi, siis Bangkok-Amsterdam-Tallinn. Kohal teisipäeval mingi aeg.
Selline on plaan.
Hoi An. Longime jõe äärde raamatut lugema ja aega parajaks tegema. Vallutame emaga ühe pingi ja Andrus teise. Mõne aja pärast möödub meist aktiivne pähklimüüjanna, kes hoolimata meie vastuseisust meelitab meid pähkleid proovima. Täitsa tasuta. Jajah, me juba teame, riisipaberi külge meega kleebitud pähklid. Üks ports 20 000 dongi. Teeme tädile selgeks, et selle raha eest saab kaks Saigoni õlut. Tema vastu, et õlu ei ole hea, aga vaat pähkel - see on hea. Väga lõbus tädi. Siis maksab üks ports juba 15 000, siis kaks 25 000, siis üks 12 000 ja lõpuks jääb ema peale ja saab ühe portsu 10 000 eest, mille eest küll mina pean maksma, sest tal pole 10 000-st. Tädi sosistab mulle lahkudes kõrva "you very nice". Ei tea, kas käib mu majandusliku seisu kohta.
Kui mul kõht korisema hakkab, läheme üle tee lõunat sööma. Valik pole just kõige parem. Tuleb välja, et koht on raamatus sees ja tundub, et LP-s märgitud kohad on rihma lõdvaks lasknud. Teenindus passiivne, toidud läänlaste jaoks ilma vürtsideta. Cafe 43 oli meeldiv erand. Meie pähklitädi käib kaks korda restoranist läbi, naeratab ja lehvitab meile mõlemal korral.
Restorani ees katsetab üks valge motikat ja sõidab prügikasti jõkke.
Magustoidu võtame oma cafe 43-s.
Poole kuue paiku korjatakse meid bussi peale, kus küll meie reserveeritud kohad on juba vallutatud bussijuhi tuttavate poolt, keda veel tee äärest juurde korjatakse. Buss on vanem ja mitte nii mugav kui eelmisel korral. Aga muusikata :)
Teen tiiru linna peal. Eile sai välja raalitud üks värviliste siltidega pudeleid müüv koht. Tänavamüüjad mind enam ei hõigu, nagu oleks mul juba küljes mingi nähtamatu lahkuja märk. Täna on muidugi pisut päikest, tüüpiline.
Edasi: kell 12 tuleb hotellitoast välja kolida, 17:30 korjab buss meie kotihunniku peale, homme hommikul seitsme paiku jõuame Nha Trangi, kust kusagil peale lõunat läheb lennuk Saigoni suunas. Saigonis paar tundi, siis Bangkok-Amsterdam-Tallinn. Kohal teisipäeval mingi aeg.
Selline on plaan.
Hoi An. Longime jõe äärde raamatut lugema ja aega parajaks tegema. Vallutame emaga ühe pingi ja Andrus teise. Mõne aja pärast möödub meist aktiivne pähklimüüjanna, kes hoolimata meie vastuseisust meelitab meid pähkleid proovima. Täitsa tasuta. Jajah, me juba teame, riisipaberi külge meega kleebitud pähklid. Üks ports 20 000 dongi. Teeme tädile selgeks, et selle raha eest saab kaks Saigoni õlut. Tema vastu, et õlu ei ole hea, aga vaat pähkel - see on hea. Väga lõbus tädi. Siis maksab üks ports juba 15 000, siis kaks 25 000, siis üks 12 000 ja lõpuks jääb ema peale ja saab ühe portsu 10 000 eest, mille eest küll mina pean maksma, sest tal pole 10 000-st. Tädi sosistab mulle lahkudes kõrva "you very nice". Ei tea, kas käib mu majandusliku seisu kohta.
Kui mul kõht korisema hakkab, läheme üle tee lõunat sööma. Valik pole just kõige parem. Tuleb välja, et koht on raamatus sees ja tundub, et LP-s märgitud kohad on rihma lõdvaks lasknud. Teenindus passiivne, toidud läänlaste jaoks ilma vürtsideta. Cafe 43 oli meeldiv erand. Meie pähklitädi käib kaks korda restoranist läbi, naeratab ja lehvitab meile mõlemal korral.
Restorani ees katsetab üks valge motikat ja sõidab prügikasti jõkke.
Magustoidu võtame oma cafe 43-s.
Poole kuue paiku korjatakse meid bussi peale, kus küll meie reserveeritud kohad on juba vallutatud bussijuhi tuttavate poolt, keda veel tee äärest juurde korjatakse. Buss on vanem ja mitte nii mugav kui eelmisel korral. Aga muusikata :)
Lisa kommentaar