viimased katkised kivid

Sõit võtab peaaegu lubatud tunni. Neil on ka täna mingi pidu, sest vahepeal möödume vaipadega kaunistatud veoautode karavanist, kus rivi värvilistes ürpides poisse ja mees maskiga.
My Son'is ei ole veel kedagi. Lõhnab ylang ylangi, vihma ja veel millegi järele. Tornid on pisut karva kasvanud, atmosfäär eriline. Aeg, taimed ja ameeriklased on kõva laastamistööd teinud. Ca tund peale meid saabuvad esimesed bussitäied...
Tagasi linnas, ruttame riideproovi. Lasen pükse säärest laiemaks teha, muu on ok. Õmbleja on ka korralikult teinud kopi-paste minu matkasärgist, kaasaarvatud jaapanikeelne kiri. Viimane pidavat olema "peaaegu" samasugune, huvitav mida see nüüd tähendab?
Veel natuke nänni, hotelli, lõunale ja uuesti proovi. Püksid on juba enam-vähem, aga lasen natuke veel laiemaks teha. Linna peale minnes jätan kaamera maha, sest oma arust olen üles pildistanud juba peaaegu kõik linna koonusmütsiga tädid ja pooled vanalinna majad. Uitame emaga mööda kõrvaltänavaid ja satume lõpuks sööma kohta, kus sojakastet tuleb ettekandjatelt eraldi välja pressida.
Hotelli tasuta interneti kvaliteet vastab endiselt hinnale, lisaks röhitseb hotellimees kõrvalarvuti taga.