Näen unes tohutut sahmerdamist ja seiklusi matkarajal ning vormin neist peas lauseid blogisse.
Siis saan aru, et see on uni ja lauseid ei lähegi vaja. Vahepeal saabunud venelastest pidutsejad sõidavad parasjagu kummide vilinal minema. Ilmselt sellest rahutu uni. Ma ikka ei saa aru, miks peab linnast endaga lärmi metsa kaasa võtma. Olin juba ennast liiga laiali laotanud kui nad saabusid, ega viitsinud hakata kolima kuhugi tundmatusse. Ühes paralleelmaailmas domineerivad lõkkekohtades matkajad ning jõmmidel on ebamugav tulla telkide ja kuivavate sokkide vahele õlut jooma.
Hommikul on kõik vagane. Leian eestlaste pidukohast ka kemmergu ja kaevu. Vett ei suuda kaevust paraku välja meelitada. Need lauad oleks olnud tee suhtes rohkem varjatud, aga noorte eestlaste ja noorte venelaste tümpsul ja mölal ei ole kvaliteedi ja kvantiteedi osas suurt vahet.
Varbavillid annavad vähem tunda. Viimasel paaril päeval maadligi hoidnud motivatsioon hakkab taas tõusma. Ega olnud sel Konsu lõkkekohalgi ju midagi viga.
Hein ja mets Iisakusse. Vahepeal on eramaa, mille omanik tahaks mulle kogu oma elamist näidata, aga mul on paraku telefonikõne pooleli. Huvitavad pakud on igal pool.
Iisakus on lõkkekoht lätlaste ja torniga. Kiriku uks on kutsuvalt lahti. Lahti on ka Dello pagariäri kohvik, kust saab praadi ja pannkooki. Üksiti saan teada, et raadio Elmar on veel olemas, nagu ka inimesed, kes tervitavad raadio kaudu kõiki, keda nad tunnevad ja tellivad soovilugu. Rahvakunstiansamblilt Kõud Uan.
Täis kõhuga maantee ääres kükkide tegemine on vaevaline meelelahutus. Õnneks algab Kotka matkarada ja on see vast üks tore rada. Rabamännik, lehelinnud, lõkkekohti nagu putru, kirjavigu täis infotahvlid raja kõrval. Kaks metsaonni. Siin on uued onnid ja kempsud ja puude varjualused. Klaaskatusega. Väga peen, ma pole siukseid varem näinud. Plaan on olla kõige viimases, Rüütli metsaonnis. Sinna viib rada üle lageda tuulise raba. Eelinfo ütles „tarbevesi soolaukast“. Laugas helendab keset raba, laudtee sinnani ei vii. Rabasamblas pole viisakas talluda. Keegi pole juba ees tallund ka. Leian vana ja keelatud raja algusest toika ja ukerdan sellele toetudes veidi suurema lombini. Vesi tuleb veidi samblaga segamini, aga lõpeks kõlbab ju sammal ka süüa. Sussid on nüüd üleni märjad.
Uitan kaameraga mööda teist laudteed, istun maas, vahin tupp-villpäid ja sookailu. Kõik on üleni pilves ja kella kuueks lubatud päikest ei paista kuskil. Hakkab tekkima laadimisemure, sest on saanud senise elektrivaruga pillavalt ümber käia. Näiteks fääri keele sõnu õppida ja siutsutada. Tuuldun veel tükk aega onni kõrval laua taga. Tuul kord tuleb, kord kaob ja kogu loodus tardub vaikseks. Lõpuks hakkab külm ja lähen onni peitu. Seal on soe. Tuld tehes oleks eriti soe, aga puid on vähe ja äkki on kellelgi neid rohkem vaja kui mul.
GPS ütleb 21,7 km.
Hommikul on kõik vagane. Leian eestlaste pidukohast ka kemmergu ja kaevu. Vett ei suuda kaevust paraku välja meelitada. Need lauad oleks olnud tee suhtes rohkem varjatud, aga noorte eestlaste ja noorte venelaste tümpsul ja mölal ei ole kvaliteedi ja kvantiteedi osas suurt vahet.
Varbavillid annavad vähem tunda. Viimasel paaril päeval maadligi hoidnud motivatsioon hakkab taas tõusma. Ega olnud sel Konsu lõkkekohalgi ju midagi viga.
Hein ja mets Iisakusse. Vahepeal on eramaa, mille omanik tahaks mulle kogu oma elamist näidata, aga mul on paraku telefonikõne pooleli. Huvitavad pakud on igal pool.
Iisakus on lõkkekoht lätlaste ja torniga. Kiriku uks on kutsuvalt lahti. Lahti on ka Dello pagariäri kohvik, kust saab praadi ja pannkooki. Üksiti saan teada, et raadio Elmar on veel olemas, nagu ka inimesed, kes tervitavad raadio kaudu kõiki, keda nad tunnevad ja tellivad soovilugu. Rahvakunstiansamblilt Kõud Uan.
Täis kõhuga maantee ääres kükkide tegemine on vaevaline meelelahutus. Õnneks algab Kotka matkarada ja on see vast üks tore rada. Rabamännik, lehelinnud, lõkkekohti nagu putru, kirjavigu täis infotahvlid raja kõrval. Kaks metsaonni. Siin on uued onnid ja kempsud ja puude varjualused. Klaaskatusega. Väga peen, ma pole siukseid varem näinud. Plaan on olla kõige viimases, Rüütli metsaonnis. Sinna viib rada üle lageda tuulise raba. Eelinfo ütles „tarbevesi soolaukast“. Laugas helendab keset raba, laudtee sinnani ei vii. Rabasamblas pole viisakas talluda. Keegi pole juba ees tallund ka. Leian vana ja keelatud raja algusest toika ja ukerdan sellele toetudes veidi suurema lombini. Vesi tuleb veidi samblaga segamini, aga lõpeks kõlbab ju sammal ka süüa. Sussid on nüüd üleni märjad.
Uitan kaameraga mööda teist laudteed, istun maas, vahin tupp-villpäid ja sookailu. Kõik on üleni pilves ja kella kuueks lubatud päikest ei paista kuskil. Hakkab tekkima laadimisemure, sest on saanud senise elektrivaruga pillavalt ümber käia. Näiteks fääri keele sõnu õppida ja siutsutada. Tuuldun veel tükk aega onni kõrval laua taga. Tuul kord tuleb, kord kaob ja kogu loodus tardub vaikseks. Lõpuks hakkab külm ja lähen onni peitu. Seal on soe. Tuld tehes oleks eriti soe, aga puid on vähe ja äkki on kellelgi neid rohkem vaja kui mul.
GPS ütleb 21,7 km.
Lisa kommentaar