Ei tea, kas Märjamaa on linn, aga puhastan igaks juhuks küünealused ära.
Puuoksale minu kõrval maandub pontsakas lind. Äkki metstuvi. Teda olen ma tihti kuulnud, aga väga harva näinud.
Raudteetamm jätkub. Otsustan teeäärsest prügist võtta kaasa vähemalt kõige väiksema ja oma suuruse kohta ebaproportsionaalselt kahjuliku, plasti ja toksiliste ainete segu – konid. Üsna kohe otsustan ka asustatud punktid mängust välja jätta, muidu oleksin ma siiamaani Märjamaal. Suure seljakotiga kükitamine peaks olema omaette kehakultuuri žanr. Kopsumahtu suurendab kükitamine kindlasti ka ilma seljakotita. Soovitan suitsetajatele.
Lisaks tohutule kogusele konidele on Märjamaal suur kaubandusvõrk. Kaks apteeki peaaegu kõrvuti, kui mul ühtegi vaja ei ole. Palju poode, mis kõik müüvad umbes samu asju. Mitu söögikohta, mis on pandeemia tingimustes täiesti kasutud. Olen juba kaks päeva koostanud peas nimekirja sellest, mida kõike ma kavatsen Märjamaalt osta. Soolast vett, magusat vett, kohukest, banaani, pirukaid. Mmm.
Mulle tulevad vastu kaks omavahel vestlevat daami, teine teises teeservas. Minuga kohakuti jõudmise ajaks nihkub üks neist tee keskele, et saaksime piisava külgvahega üksteisest mööduda. Muigame kooris.
Laululava taga on Stora Enso hääletu mets, kui maanteemüra kõrvale jätta. Maapinda katvate raiutud alusmetsa kuhjade all õitsevad visalt sinililled. Ka neis metsades, kus linnud veel laulavad, tumestab rõõmu nende kuulamisest asjaolu, et ei pea olema Fred Jüssi, tajumaks helipildis iga aastaga kadunud 50-60 000 paari metsalinde.
Rada läbib Järtade ehk ajutiste järvede maastikukaitseala, kus esiti ei ole rajamärke kuhugi joonistada. Osad jupid matkateest peaks kandma metsanduse õpperaja nime. Järtad on muidu täitsa olemas ja võtavad aeg-ajalt haneks mittekohalikest kalamehi. Kuhugi sinna ma ilmselt kaotan oma kaheliitrise veepudeli. Ju oli lohakalt kinnitatud. Piinlik lugu. Loodetavasti keegi leiab ja hakkab kasutama.
Vahepeal on pikalt tuima kruusa, siis tore kaevandusmaastik ja madalad männid. Taevasse koguneb lillasid pilvi. Kits kalpsab üle raiesmiku seal, kus võitlus metsadega eriti hästi edeneb. Pole enam palju jäänud. Hiljem putkab jänes otse minu kõrvalt üle põllu minema. Jänesed ja kitsed hakkavad juba rutiiniks muutuma.
Kõrvetaguse lõkkekoht on kena, aga aeg laagrisse jäämiseks veel varajane, pealegi pole mul vett kaasas. See on taas üks neist veeta lõkkekohtadest.
Pakutakse vaateid üle Raplamaa, taustaks dramaatilised pilved. On saabunud aeg riideid juurde panna. Enne Varbolat on toredat metsarada ja sildi kohaselt rannamoodustised. On künkad ja siis hüljatud linnus.
Telklas ei telgigi kedagi, saan oma vana koha sisse võtta. Avastan veepudeli kadumise, nördin ja tellin uue. Õhtusöök maitseb nagu oleks sinna koerapöörirohtu sisse segatud. Pärast kolme suutäit loobun. Mul on varutoit, saatemeeskond ei jäänud ju Penijõel õhtusöögile. Panen vee uuesti tulele ja vaatan, kuidas leek visisedes kaob. Purk tühi. Ma ei jäta jonni, mul on teine purk ka. See hakkab gaasi välja pritsima, mis sõrmi kõrvetab ja kindad valgeks teeb. Kui ära kuivab, ei saa samas enam midagi aru. Lähenen kõigele nüüd suure umbusuga. Vaevaline on tee õhtusöögini, aga lõpuks see tuleb. Tee, sinder, on vahepeal ära jahtunud.
GPS ütleb 33,86 km.
Raudteetamm jätkub. Otsustan teeäärsest prügist võtta kaasa vähemalt kõige väiksema ja oma suuruse kohta ebaproportsionaalselt kahjuliku, plasti ja toksiliste ainete segu – konid. Üsna kohe otsustan ka asustatud punktid mängust välja jätta, muidu oleksin ma siiamaani Märjamaal. Suure seljakotiga kükitamine peaks olema omaette kehakultuuri žanr. Kopsumahtu suurendab kükitamine kindlasti ka ilma seljakotita. Soovitan suitsetajatele.
Lisaks tohutule kogusele konidele on Märjamaal suur kaubandusvõrk. Kaks apteeki peaaegu kõrvuti, kui mul ühtegi vaja ei ole. Palju poode, mis kõik müüvad umbes samu asju. Mitu söögikohta, mis on pandeemia tingimustes täiesti kasutud. Olen juba kaks päeva koostanud peas nimekirja sellest, mida kõike ma kavatsen Märjamaalt osta. Soolast vett, magusat vett, kohukest, banaani, pirukaid. Mmm.
Mulle tulevad vastu kaks omavahel vestlevat daami, teine teises teeservas. Minuga kohakuti jõudmise ajaks nihkub üks neist tee keskele, et saaksime piisava külgvahega üksteisest mööduda. Muigame kooris.
Laululava taga on Stora Enso hääletu mets, kui maanteemüra kõrvale jätta. Maapinda katvate raiutud alusmetsa kuhjade all õitsevad visalt sinililled. Ka neis metsades, kus linnud veel laulavad, tumestab rõõmu nende kuulamisest asjaolu, et ei pea olema Fred Jüssi, tajumaks helipildis iga aastaga kadunud 50-60 000 paari metsalinde.
Rada läbib Järtade ehk ajutiste järvede maastikukaitseala, kus esiti ei ole rajamärke kuhugi joonistada. Osad jupid matkateest peaks kandma metsanduse õpperaja nime. Järtad on muidu täitsa olemas ja võtavad aeg-ajalt haneks mittekohalikest kalamehi. Kuhugi sinna ma ilmselt kaotan oma kaheliitrise veepudeli. Ju oli lohakalt kinnitatud. Piinlik lugu. Loodetavasti keegi leiab ja hakkab kasutama.
Vahepeal on pikalt tuima kruusa, siis tore kaevandusmaastik ja madalad männid. Taevasse koguneb lillasid pilvi. Kits kalpsab üle raiesmiku seal, kus võitlus metsadega eriti hästi edeneb. Pole enam palju jäänud. Hiljem putkab jänes otse minu kõrvalt üle põllu minema. Jänesed ja kitsed hakkavad juba rutiiniks muutuma.
Kõrvetaguse lõkkekoht on kena, aga aeg laagrisse jäämiseks veel varajane, pealegi pole mul vett kaasas. See on taas üks neist veeta lõkkekohtadest.
Pakutakse vaateid üle Raplamaa, taustaks dramaatilised pilved. On saabunud aeg riideid juurde panna. Enne Varbolat on toredat metsarada ja sildi kohaselt rannamoodustised. On künkad ja siis hüljatud linnus.
Telklas ei telgigi kedagi, saan oma vana koha sisse võtta. Avastan veepudeli kadumise, nördin ja tellin uue. Õhtusöök maitseb nagu oleks sinna koerapöörirohtu sisse segatud. Pärast kolme suutäit loobun. Mul on varutoit, saatemeeskond ei jäänud ju Penijõel õhtusöögile. Panen vee uuesti tulele ja vaatan, kuidas leek visisedes kaob. Purk tühi. Ma ei jäta jonni, mul on teine purk ka. See hakkab gaasi välja pritsima, mis sõrmi kõrvetab ja kindad valgeks teeb. Kui ära kuivab, ei saa samas enam midagi aru. Lähenen kõigele nüüd suure umbusuga. Vaevaline on tee õhtusöögini, aga lõpuks see tuleb. Tee, sinder, on vahepeal ära jahtunud.
GPS ütleb 33,86 km.
Lisa kommentaar