Öösel on lund sadanud.
Auto peal on terve hunnik. Auto ümber on ka.
Jõuan just lumelabidaga välja, kui mööda sõidab sahamees ja tuulutab lume puude
vahele. Teeäärsed puud saavad sellest huvitavalt märgistatud.
Hetta suunas läheb heledamaks ja viimaks tuleb
päike välja. Lumi on nüüd osaliselt asetatud mändidele ja nii näevad nad hoopis
kenamad välja.
Hettas jätame auto bensujaama kõrvale ja
suusatame üle järve. Eesmärk on käia Pyhäkero rajakohvikus kohvi joomas. Järvel
vehivad üksikud suusasportlased, teisel kaldal metsa vahel on inimesi vähem.
Enamus aega ei näe kedagi. Aeg-ajalt kukub mõne puu otsast veidi lund alla, mis
päikeses sädeleb ja keerleb nagu hõbedapuru. Kuulda on ainult lume sahinat
suuskade all ja suusakeppide kriuksumist. Lumi raja kõrval tundub pehme, on
võtnud sisse ümarad vormid ja peale okste varjud.
Rajakohvikus on mitmeid üksikuid nina
luristavaid soome mehi. Pakutakse põhjapõdrapirukat, suhkruga üleriputatud rasvapirukat,
kohvi ja teed. Ja veel üht-teist. Saabub saksa perekond ja hakkab ükshaaval
kõiki asju ostma. Avastab siis, et nende lapsed ei jaksa külla tagasi suusatada
ja tellib omale mootorsaanid järgi.
Tagasitee valime kilomeeter pikema ja pärast
selgub, et see sisaldab ka kaht koma kaht kilomeetrit lahti lükkamata rajajuppi.
Varasemad jäljed asetsevad sügavas vaos ja keppe tuleb seega ebamugavalt
kõrgele tõsta või lihtsalt järel lohistada. Siin on ka taas see koht, kus
suusakepile toetudes see pooltel kordadel suure jupi võrra lume sisse vajub.
Metsas on aga hea vaikne ja ei vastu- ega taganttuleva liikluse pärast
muretsema ei pea. Varjud venivad pilvehämuses päikeses aina pikemaks. Lõpuks
tuleb suusatamist ligi 17 km.
Õhtul tehakse makarone bolognapärase kastme ja
viineritega ning pärast seda muidugi sauna.
Lisa kommentaar