Ükskord ometi saab kaua magada. Ehk siis kuni kella kaheksani.
Sööki
on palju järel, mis tähendab, et hotellis pakutava 40-kroonise ja kesise
valiku asemel kokkame oma putru, sprotte ja kohvi.
Lennuk läheb alles kell kolm, mis jätab veel aega linna peal tiirelda. Pühapäeva hommik on väga vaikne, jälle nagu Palle maailm. Kõige põhjapoolsem klaasipuhumistöökoda on kinni. Norra ainus puust katedraal on lukus.
Linn on kena, puust majad on valdavalt värvitud linaõlivärviga, mis muudab need samal ajal uueks ja vanaks, mitte nagu meie restaureerimine, mille tulemus on midagi glasuuritud piparkoogi sarnast. Ja püstlaudis on lahe.
Kõik muu on kinni, küll aga avatakse kell 10 perspektiivimuuseum. Selline toreda nimega koht, kus näidatakse tasuta must-valgeid fotosid Gröönimaa innuiitidest ja Islandist. Muljet-avaldav. Ülemisel korrusel on püsinäitus venelaste ja tromsölaste sidemetest läbi ajaloo. Murmanski räämas majad ei tekita meis mingit nostalgiat.
Lennukis istume valel pool, mistõttu ei näe lahkudes Senja saart pealtvaates. Välja näeb see muidu nagu trolli jalajälg.
Oslos on mingi troopika.
Peamine aur läheb raamatupoe peale.
Tallinnas
Päike loojub? Et siis nagu läheb pimedaks vä?
Ja miks siin nii soe on?
Lennujaamast lahkudes satun taksoskämmi otsa. Kuniks Lauri õnge infoletist kätte saame, on rivist kõik mittekollased taksod välja korjatud. On jäänud ainult üks tumesinine otse ukse ette, mille juht abivalmilt pagasniku juures seisab. Pärast seda kui juht on selgelt pettunud, et ma ei tahagi väga kaugele sõita ja pealegi olen kohalik, areneb tema ja minu vahel umbes järgmine dialoog.
"Ma vist ei näe, kus Teil taksomeeter on?"
"Mul polegi taksomeetrit."
"Aga mille järgi Te siis raha võtate?"
"Noo, 10 eurot."
"Nalja teete või? Kas selle 10 euro kohta tšeki ka saab?"
"Eee, nojah..."
"Huvitav, teises suunas ma sõitsin viiega. Ja Tulika ei ole just mingi säästutakso."
"A miks Te siis Tulikat ei võtnud?"
"Ma võtsin lihtsalt esimese. Ju siis olin rumal. Aga Teile ma küll selle eest topelthinda maksma ei hakka. Lähen siinsamas nurga peal maha ja maksan kolm eurot."
Vaikus.
"Ilma taksomeetrita Te ei tohi ju üldse taksot sõita. Ja hinnakirja ma millegipärast ka ei näe. Või olen viimase nädalaga nii pimedaks jäänud?"
Takso peatub Juhkentali tänava Säästumarketi juures, juht vabandab ja raha ei taha. Vaeseke, oleks ta teadnud, et mul on erinevate riikide väänkaeltest taksojuhtidega varemgi kokkupuuteid olnud. Selleks ajaks kui ta lennujaama tagasi jõuab, ei ole seal enam ühtegi rasvast turisti ju järel. Aga kuidas sellised üldse lennujaamani pääsevad?
Lennuk läheb alles kell kolm, mis jätab veel aega linna peal tiirelda. Pühapäeva hommik on väga vaikne, jälle nagu Palle maailm. Kõige põhjapoolsem klaasipuhumistöökoda on kinni. Norra ainus puust katedraal on lukus.
Linn on kena, puust majad on valdavalt värvitud linaõlivärviga, mis muudab need samal ajal uueks ja vanaks, mitte nagu meie restaureerimine, mille tulemus on midagi glasuuritud piparkoogi sarnast. Ja püstlaudis on lahe.
Kõik muu on kinni, küll aga avatakse kell 10 perspektiivimuuseum. Selline toreda nimega koht, kus näidatakse tasuta must-valgeid fotosid Gröönimaa innuiitidest ja Islandist. Muljet-avaldav. Ülemisel korrusel on püsinäitus venelaste ja tromsölaste sidemetest läbi ajaloo. Murmanski räämas majad ei tekita meis mingit nostalgiat.
Lennukis istume valel pool, mistõttu ei näe lahkudes Senja saart pealtvaates. Välja näeb see muidu nagu trolli jalajälg.
Oslos on mingi troopika.
Peamine aur läheb raamatupoe peale.
Tallinnas
Päike loojub? Et siis nagu läheb pimedaks vä?
Ja miks siin nii soe on?
Lennujaamast lahkudes satun taksoskämmi otsa. Kuniks Lauri õnge infoletist kätte saame, on rivist kõik mittekollased taksod välja korjatud. On jäänud ainult üks tumesinine otse ukse ette, mille juht abivalmilt pagasniku juures seisab. Pärast seda kui juht on selgelt pettunud, et ma ei tahagi väga kaugele sõita ja pealegi olen kohalik, areneb tema ja minu vahel umbes järgmine dialoog.
"Ma vist ei näe, kus Teil taksomeeter on?"
"Mul polegi taksomeetrit."
"Aga mille järgi Te siis raha võtate?"
"Noo, 10 eurot."
"Nalja teete või? Kas selle 10 euro kohta tšeki ka saab?"
"Eee, nojah..."
"Huvitav, teises suunas ma sõitsin viiega. Ja Tulika ei ole just mingi säästutakso."
"A miks Te siis Tulikat ei võtnud?"
"Ma võtsin lihtsalt esimese. Ju siis olin rumal. Aga Teile ma küll selle eest topelthinda maksma ei hakka. Lähen siinsamas nurga peal maha ja maksan kolm eurot."
Vaikus.
"Ilma taksomeetrita Te ei tohi ju üldse taksot sõita. Ja hinnakirja ma millegipärast ka ei näe. Või olen viimase nädalaga nii pimedaks jäänud?"
Takso peatub Juhkentali tänava Säästumarketi juures, juht vabandab ja raha ei taha. Vaeseke, oleks ta teadnud, et mul on erinevate riikide väänkaeltest taksojuhtidega varemgi kokkupuuteid olnud. Selleks ajaks kui ta lennujaama tagasi jõuab, ei ole seal enam ühtegi rasvast turisti ju järel. Aga kuidas sellised üldse lennujaamani pääsevad?
Väga, väga ilusad kohad ja pildid neist! Maria, on Jul 7, 2011 at 11:51AM:) nipitiri, on Jul 7, 2011 at 04:55PM
Appi kui seikluslik, kohe näha, et oled õnnelikult heaoluühiskonnast välja pääsenud :) Mul oli umbes sama põnev kojumaandumine: kohtasin läbi vanalinna jalutades raekoja platsil kursavendi ja jõin sealsamas nende šampuse ära :) Grete, on Jul 3, 2011 at 09:55PMAppi, milline ahnepäits... nipitiri, on Jul 4, 2011 at 04:39PM
Lisa kommentaar