Kell neli suhtlevad omavahel kolm ümbruskonna
kukke.
Pea kohal särab Orion. Perenaine väljub punkt
veerand kuus, et meid lennujaama sõidutada. Kreeka täpsus. Näppisime juba
närviliselt taksoäppi.
Käisin õhtul hilja näoraamatus ega teadnud
pärast, kas tahaks rohkem nutta või pesta. Või hoopis lennukist maha jääda.
Kreeklased pakuvad lennujaamakohvikus ainult
papptopse. Lennujaam võiks ju vähemalt püüda jätta muljet, et vähendab
raiskamist seal, kus saab. Kreeka on selles osas pigem tagurlik. Nagu ka
restoraniterrassidel suitsetamises, nii et haisupilved üle kõigi laudade
rulluvad.
Lugemiseks aga Kreeka sobib ja selles osas oli
reis edukas. Järgmiseks Auður Ava Ólafsdótturi „Ungfrú Ísland“. Lugu algab
sellega, et kirjanikud on mehed. Island, aasta on 1963. Tänaseks on Islandil
üks maailma väiksemaid palgalõhesid. Eestis võideldakse samal ajal keskaja ja
patriarhaadi eest.
Lisa kommentaar