Kavala on pimedusest välja võetud ja kuhjub laheäärsetel küngastel.
Hotelli
vastuvõtulauas istub Aleksise asemel Viki, kes on iga hommikusöögieseme omaette
paberkotti pakkinud. Ai.
Viki on pärit Thassoselt ja peab oma kohuseks meile saart tutvustada. Hooaeg on läbi ja restoranid kinni, kohalikud ei oska oodata inimesi aastaringselt, kuigi inimesi ju tuleks. Ainult kolmes kohas saab süüa. Vesi on külm. Ilma autota pole saarel midagi teha. Vaatab meid hindavalt ja pakub, et äkki meile meeldib jalutada ning on veidi üllatunud, kui ma tean, mis on saare kõige jurakama mäe nimi. Ja ma jätkuvalt imestan küsimuste üle stiilis: lähen järgmisel nädalal x riiki/linna, mis seal teha? Sest, ee, aga miks sa sinna lähed? Kuulnud, et muidugi me kavatseme ujuma minna, me oleme ju Eestist, annab Viki meile kaasa karbitäie kohalikke maiustusi. Esialgu ei peaks siis söögiga muret olema.
Praami leiame ilusti kätte. See maabub Skala Prinoses ja sealt on meil vaja saada kõrvalkülla Limenasesse. Limenasesse saab ka praamiga ja isegi tihedamini kui Skala Prinosesse, aga selleks peab Kavala asemel minema Keramotisse, mis on ilma autota veel keerulisem kui Kavalasse jõudmine. Buss Limenasesse läheb tunni aja pärast. Parklanurgas tukub taksojuht, kes on nõus meid 20 euro eest ära viima. Buss maksaks ju ka midagi, onju.
Juht vatrab terve aja. Tal on 30 oliivipuud. Saare majandus seisab oliividel, puhkamishuvilistel inimestel ja mõnevõrra ka meel ehk mesilastel. Ja nelja sorti marmoril ka. Loodus on majanduse alus ühesõnaga. Igalt poolt on saar üldiselt täpselt selline nagu siit. Niiet me oleme kõik juba ära näinud. Ega ma päris kõigest muidugi aru ei saa, püüan sobivana tunduvates kohtades öelda ahah ja hästi ja pean pingsalt meeles, et sakslase “ei” (nee) on siin “jah”.
Hotell on end kaardil vana kreeka kombe kohaselt tähistanud suvalisse parklasse. Tülitame Albaania neiut restoranis, helistame tulutult ja raalime siis rõdult tehtud fotode järgi, mis suunda tuleks minna. Kui oleme õige maja leidnud, helistab Katerina tagasi.
Kui siin on tõesti lahti ainult kolm söögikohta, siis asuvad need kõik meie rõdu all. Sisustuse hulka kuulub kausitäis granaatõunu, mida on lubatud maja tagant juurde korjata.
Tutvume kohvikus kassidega ja ümbruskonnas sellega, et poed on pühapäeviti kinni. Rõdule naastes tuvastame, et alumise korruse restorani muusika varjab ilusti ära lindude säutsumise ja oma mõtted. Põgeneme tuppa. Seal suriseb külmkapp. Vast on restoran homme kinni.
Teisel pool sadamat puudesalus on poolikuid sambaid ja muud antiikset ehitusmaterjali. Selle kohal kõrguvad neli kollast plaatanit, okkalised seemned õieli. Marmorit katavad seinakorp ja teised samblikud. Sammastel peavad sipelgad pulmapidu. Nii puud kui ka osa kive on vallutanud luuderohi. Rohurinne on tihe ja vetruv. Õitseb valget ristikut, kirburohtu ja sidrunmelissi.
Söögikohti on tegelikult lahti rohkem, aga läheme ikka rõdu alla. Päevakala kohta toob kelner kuuldavale tundmatu kreekakeelse sõna. Minu küsiva ilme peale lisab, et see on grillitud. Aa, kui grillitud, siis toogu kaks tükki.
Viki on pärit Thassoselt ja peab oma kohuseks meile saart tutvustada. Hooaeg on läbi ja restoranid kinni, kohalikud ei oska oodata inimesi aastaringselt, kuigi inimesi ju tuleks. Ainult kolmes kohas saab süüa. Vesi on külm. Ilma autota pole saarel midagi teha. Vaatab meid hindavalt ja pakub, et äkki meile meeldib jalutada ning on veidi üllatunud, kui ma tean, mis on saare kõige jurakama mäe nimi. Ja ma jätkuvalt imestan küsimuste üle stiilis: lähen järgmisel nädalal x riiki/linna, mis seal teha? Sest, ee, aga miks sa sinna lähed? Kuulnud, et muidugi me kavatseme ujuma minna, me oleme ju Eestist, annab Viki meile kaasa karbitäie kohalikke maiustusi. Esialgu ei peaks siis söögiga muret olema.
Praami leiame ilusti kätte. See maabub Skala Prinoses ja sealt on meil vaja saada kõrvalkülla Limenasesse. Limenasesse saab ka praamiga ja isegi tihedamini kui Skala Prinosesse, aga selleks peab Kavala asemel minema Keramotisse, mis on ilma autota veel keerulisem kui Kavalasse jõudmine. Buss Limenasesse läheb tunni aja pärast. Parklanurgas tukub taksojuht, kes on nõus meid 20 euro eest ära viima. Buss maksaks ju ka midagi, onju.
Juht vatrab terve aja. Tal on 30 oliivipuud. Saare majandus seisab oliividel, puhkamishuvilistel inimestel ja mõnevõrra ka meel ehk mesilastel. Ja nelja sorti marmoril ka. Loodus on majanduse alus ühesõnaga. Igalt poolt on saar üldiselt täpselt selline nagu siit. Niiet me oleme kõik juba ära näinud. Ega ma päris kõigest muidugi aru ei saa, püüan sobivana tunduvates kohtades öelda ahah ja hästi ja pean pingsalt meeles, et sakslase “ei” (nee) on siin “jah”.
Hotell on end kaardil vana kreeka kombe kohaselt tähistanud suvalisse parklasse. Tülitame Albaania neiut restoranis, helistame tulutult ja raalime siis rõdult tehtud fotode järgi, mis suunda tuleks minna. Kui oleme õige maja leidnud, helistab Katerina tagasi.
Kui siin on tõesti lahti ainult kolm söögikohta, siis asuvad need kõik meie rõdu all. Sisustuse hulka kuulub kausitäis granaatõunu, mida on lubatud maja tagant juurde korjata.
Tutvume kohvikus kassidega ja ümbruskonnas sellega, et poed on pühapäeviti kinni. Rõdule naastes tuvastame, et alumise korruse restorani muusika varjab ilusti ära lindude säutsumise ja oma mõtted. Põgeneme tuppa. Seal suriseb külmkapp. Vast on restoran homme kinni.
Teisel pool sadamat puudesalus on poolikuid sambaid ja muud antiikset ehitusmaterjali. Selle kohal kõrguvad neli kollast plaatanit, okkalised seemned õieli. Marmorit katavad seinakorp ja teised samblikud. Sammastel peavad sipelgad pulmapidu. Nii puud kui ka osa kive on vallutanud luuderohi. Rohurinne on tihe ja vetruv. Õitseb valget ristikut, kirburohtu ja sidrunmelissi.
Söögikohti on tegelikult lahti rohkem, aga läheme ikka rõdu alla. Päevakala kohta toob kelner kuuldavale tundmatu kreekakeelse sõna. Minu küsiva ilme peale lisab, et see on grillitud. Aa, kui grillitud, siis toogu kaks tükki.
Lisa kommentaar