Võib-olla ma harjutan ennast puudevaba maailmaga.
Liiga hilja avastan, et käisin eelmine kord Kreekas oktoobri teises pooles. Nüüd olen pea kuu aega varem. Kardan, et on liiga palav. Nagu Portugalis. Võib-olla oleks ikka pidanud hoopis Kevosse matkama minema. Kompenseerin kehva ilmaprognoosi sellega, et võtan kaasa kotitäie raamatuid. Mul on endiselt kabuhirm selle ees, et äkki saavad reisil raamatud otsa.
Pärast meeleolukat nädalavahetust, mis toimus paralleelselt Kurgjärvel ja Soomaal, jääb minust koju maha korralik segadus, mille keskel askeldab käputäis Suure Veeuputuse eest pagenud satikaid.
Stiili huvides vahetan lennukit kreeklaste vanas pealinnas Konstantinoopolis. Lennujaam on arusaamatu, söögikohas plastmassist noad-kahvlid ja keeratava korgiga õlu.
Lennukis vilgutatakse värvilisi tulesid ja keeratakse valgus siis üldse ära, mille peale lähen esialgu mossi ja jään siis magama. Keset unenägu pannakse valgus tagasi ja hakatakse söögiga sebima.
Hakkan kohe pihta oma 12 kilo raamatutega (tegelt oli kogu pagas 12 kilo, aga sellest enamus on raamatud). Fred Jüssi reisikirjad.
"Lubame endale väikese peatuse, sest seatud on nii, et meil pole kuskile kiiret. On seatud väga targasti."
"Kui esimesel päeval kuulsime, et meie teejuhiks saab Aleks, siis pärisime, et mis mees ta on. Direktori asetäitja Igor Paraketsov vastas:" Poissmees"."
"Mulle sedasorti värk ei sobi. Võibolla on see sport."
Ateenast kahe metrooga Piraeusesse. Aknast lehvib sisse äsjasadanud vihma lõhna ja tänavad on märjad. Vihmajope oli ainus asi, mille ma valmispandud asjade kuhjast tagasi kappi panin.
Hotell on uhke ja valge. Kui olen end duši alla minekuks ümber riietanud, koputatakse uksele. Saabub minu tervitusjook.
Liblikakujuline saar jäi eelmisel korral käimata. Tahtsin ka uuesti Tilosele minna, aga kuna Lyn ja Iain on kolinud Kreetale, siis pole Tilos enam nii huvitav. Jään seega Küklaadide piiresse, mis on ka lihtsam.
Lisa kommentaar