Kui ma RMK Oandu-Ikla matkateelt koju jõudsin (viisil: kui Arno isaga
koolimajja jõudis, ...), ootas mind postkastis raamat „Walking the Greek
Islands".
Ah, minge te ka..., mõtlesin ja panin raamatu lauale. Aga
mitte kauaks. (Nüüd ei suuda ma ära oodata, millal pääseb
Aegviidu-Ähijärve rada jalutama, aga see on juba üks teine lugu.)
Kunagi olid Kreeka saartest minu unistuseks Santorini ja Milos. Praegu Santorini kohta lugedes ei tundu too millegipärast enam sugugi ahvatlev ja kujunes nii, et korjasin siit (http://www.greek-islands.us/greek-islands/index.asp) lehelt välja kõik saared, mille kirjelduses sisaldus sõna „remote“ või mõni selle analoog. Sünonüüm. Erinevate saarerühmade vahel liiklemiseks peab aga vahepeal minema tagasi Pireusse, seega on mõistlik jääda ühe grupeeringu piiresse. Sõelale jäi lõpuks Dodekaneesia (ainus vaste mis ma sellele „kaksteistsaarele“ leidsin), täpsemalt Astypalea, Symi, Tilos ja Nisyros. Just selles järjekorras. Soov ühildada sõit sügisese vahenädalaga ülikoolis tähendas minekut pärast hooaja lõppu. Hooaeg lõpeb septembri lõpus ja oktoobrist alates võetakse praame liinidelt oluliselt vähemaks. „Remote“ komplektis hooajavälisusega tähendanuks seega reisi pikkusena vähemalt kolme-nelja nädalat. Araabia keelele ei mõjuks see aga hästi ja transpordikapriiside tõttu langes valikust Astypalea, liblikakujuline saar. Üks teine transpordikapriis sunnib mind päevaks Kosile, mis ei ole kunagi ühtegi valikusse kuulunud. Aga kui hirmus seal ikka oktoobris olla võib.
Pileti leidmine tagasi koju oli eriline nuputamisülesanne, sest unustasin esimese hooga, et 01.11 peab olema üritusel. Eesti on üks peen koht, siia pääsemine on keeruline ja kallis.
See on millegipärast selline reis, kuhu võtan kaasa virna raamatuid ja loodan, et sajab palju vihma. Tunnen hingesugulust „Opossumi“ Üloga Kivirähu raamatus.
Kunagi olid Kreeka saartest minu unistuseks Santorini ja Milos. Praegu Santorini kohta lugedes ei tundu too millegipärast enam sugugi ahvatlev ja kujunes nii, et korjasin siit (http://www.greek-islands.us/greek-islands/index.asp) lehelt välja kõik saared, mille kirjelduses sisaldus sõna „remote“ või mõni selle analoog. Sünonüüm. Erinevate saarerühmade vahel liiklemiseks peab aga vahepeal minema tagasi Pireusse, seega on mõistlik jääda ühe grupeeringu piiresse. Sõelale jäi lõpuks Dodekaneesia (ainus vaste mis ma sellele „kaksteistsaarele“ leidsin), täpsemalt Astypalea, Symi, Tilos ja Nisyros. Just selles järjekorras. Soov ühildada sõit sügisese vahenädalaga ülikoolis tähendas minekut pärast hooaja lõppu. Hooaeg lõpeb septembri lõpus ja oktoobrist alates võetakse praame liinidelt oluliselt vähemaks. „Remote“ komplektis hooajavälisusega tähendanuks seega reisi pikkusena vähemalt kolme-nelja nädalat. Araabia keelele ei mõjuks see aga hästi ja transpordikapriiside tõttu langes valikust Astypalea, liblikakujuline saar. Üks teine transpordikapriis sunnib mind päevaks Kosile, mis ei ole kunagi ühtegi valikusse kuulunud. Aga kui hirmus seal ikka oktoobris olla võib.
Pileti leidmine tagasi koju oli eriline nuputamisülesanne, sest unustasin esimese hooga, et 01.11 peab olema üritusel. Eesti on üks peen koht, siia pääsemine on keeruline ja kallis.
See on millegipärast selline reis, kuhu võtan kaasa virna raamatuid ja loodan, et sajab palju vihma. Tunnen hingesugulust „Opossumi“ Üloga Kivirähu raamatus.
Lisa kommentaar