bussisõidupäev

Tabrizi bussjaamas pannakse meid õige bussi peale, tundub üldiselt, et uskumatutel hoitakse kogu aeg silm peal, et nad kaotsi ei läheks või ära ei eksiks.
Sajab. Saqqezis on järgmise bussi väljumiseni tund aega. Joome teed. Andruse pastakas plahvatab, ilmselt hakkas kõrgus mõjuma. Hetkega ilmub lauale teemajapidaja pastakas.
Sanandaj'i jõuame pimedas. Endiselt sajab ja mitte vähe. Bussituttav paneb meid õigesse taksosse ja loeb juhile sõnad peale.
Ebaõnn - LP-st väljavalitud hotell on täis. Järgmine kinni, ülejärgmine ka täis. Tekib abiline, küll täiesti umbkeelne. Suudan talle seletada, et oleme turistid juba pändz ruz - viis päeva. Järgmise hotelli ukse ees hakkab tüüp veidrat juttu ajama, tahab vist raha. Tekivad uued abilised, kellest üks ka korralikult inglise keelt räägib. Uus hotell, kole nagu öö. Aga odav. Tahame selle asemel minna viimasesse, mis pakkuda on: LP järgi parim sadade miilide raadiuses ja natuke linnast väljas. Hotellitädi keeldub passe tagasi andmast. Leiab väidetavalt parema toa. Nõuab ettemaksu, tšekki ei kavatse anda (mis Martti selle peale ütleks...?) Tuba ongi mõnevõrra parem, aga liiga hilja avastame, et pole linu ja rätikuid. Neid ka ei anta. Ristime hotellitädi nõiaellaks ja plaanime teiseks ööks ringi kolida.
Suure juramise peale on kõik söögikohad kinni pandud. Peaaegu. Saame hamburgerit nuudlitega (!) ja ananassimahla.
Üks tihedamaid küsimusi on "are you a tourist?" Tahaks vastata, et jah, isa tahtis, et minust saaks "juristi ja toumari", aga sai hoopis "turisti ja joumari"... Üldse peab ara unustama arusaamise nagu ei kuuluks usk ja poliitika small talk'i teemade hulka.