esimene peatus: Riia

Bussisoit on teadagi parim aeg magamiseks.
Riiga saabudes tervitas meid vihmasadu. Sattisime ennast juba bussist tuttavate tegelaste sappa, kes olid kahtlaselt seda nägu nagu tuleks nad sama lennuki peale. Nii see oligi, dzigitid juhatasid meid oigesse bussipeatusesse.
Hetkel vahetame osa kaasavoetud ehitusmaterjalist (latid ja naelad) tee ja viski vastu. Aega sellega tegeleda veel oma kaks tundi. Aga lennukis lubati sooja toitu :)

Lati internets igatahes sakib - nupud ei toota ja tappidega tahti pole ka.

Lend Riiast Bakuusse oli üks veidramaid minu senises elus, kui hüplemine Chennaist Colombosse välja jätta.
Kõigepealt lasti terve trobikond rahvast lennukisse, aeti siis mõne aja pärast jälle välja (hea, et me veel peale ei jõudnud) ja käsutati teise värava juurde. Uus lennuk, pikk jama. Nuputasime, millise lennukiga meie pagas lendab.
Lõpuks uuesti kõik lennukis. Kõik pingialused otsiti läbi ja kästi pagas ülemisse lahtrisse panna. Mulle anti eraldi korraldus tutvuda ohutusjuhendiga (study it carefully!), sest istusin avariiväljapääsu ees. Otsustasin, et kes kavatseb sealtkaudu väljuda, lugegu ise, ega ma mingi uksehoidja pole. Mõne aja pärast kõlas valjuhääldist ähvardus, et kui keegi peaks lennukis suitsetama, kutsutakse Bakuusse lennukile politsei vastu. Karm. Stjuardesside tegutsemine nägi igatahes selline välja nagu oleks see nende esimene lend. Teadmiseks tulevastele põlvedele: turistiklassi reisija AirBalticul ostab endale süüa. Kuna maksta tuli kohe, kobis mu kott ülevalt riiulilt alla, kus mul õnnestus seda kuni maandumiseni pidada. Seega rikkusin kurjade stjuardesside kiuste kahte reeglit - minusuguste pärast läheb ilmselt maailm hukka.
Bakuu viisasaamise süsteem on kummaline. Niipalju kui seda üldse süsteemiks saab pidada. Esimese asjana passikontrolli tädilt tempel passi. Pildiga lehte ei vaadata. Siis pikk sabatamine viisasabas, imestamine selle üle, et me Aserbaidžaanis kedagi ei tunne ja ka hotelli pole. Eestist päris asereid on palju ja väga lahked ja lõbusad. Viisa käes ja uuesti passikontrolli, seekord küsitakse, kas esimest korda Bakuus, kui kauaks ja mis on reisi eesmärk. Rahamasin sülitab manatte, pakub ka dollareid.
Lennujaam on öisele ajale kohaselt vaikne. Satume kahe mundris tegelase otsa, kes pakuvad taksot. Ignoreerime neid. Viitavad teisele korrusele suunduvale eskalaatorile, exit olevat seal. Trepi peal avastame, et üks mundris tegelane on otse meie taga. Üleval suur tühi hämar saal. Tüüp kordab tungivamalt taksopakkumist. Et midagi teha, küsime hinda. Aga palju te tahate maksta? Te olete meie külalised. Azoo... Tahame raudteejaama ja rongiga Astarasse. Tüüp: ei, ma totshno znaju, et rongi ei lähe. Aga helistab kuhugi, ok läheb kell üheksa. Aus värk. "Takso" saabub. Must mersu (?), plafooni pole. Kaupleme hinda, saame 20$ kaubale. Kui oleme sisse istunud, teatab juht, et veel keegi tuleb peale. Sõber. Kahtlane, sõber istub peale ega tee piuksugi. Meid veendakse ümber, et mitte keegi ei sõida rongiga Astarasse ja buss läheb iga kell ja maksab 5$ nägu. Olgu. Kihutamine läbi pimeda Bakuu, punased tuled üldiselt ei häiri kedagi.
Meid viiaksegi täitsa õigesse kohta. Bussijaamas käib pilkases pimeduses täielik elu ja sebimine. Ah muidugi, kohalik kell on pool seitse. Esimene info: bussi ei lähe, on takso. Siis leidub siiski ka buss. Esimesed segadused rahaga. Jutt käib 22-st rahast. Lubati viis? Ühikud manatt, shirvan, dollar. Näitame raha ette. Lugu laheneb, 4.40 manatti ehk 5$. Meid istutatakse bussi, kotid võib sisse kaasa võtta. Juhi pea kohal rippuvat silti uurides selgub, et buss väljub 7.30. Oehh. Andrus läheb vett otsima. Rättidega tädid vahivad mind uudishimulikult, kuid tunduvad sõbralikud ja ohutud.
Viimaks stardime ja uinun enne Bakuust väljumist.