Pealinnas. Esimene linn selle reisi jooksul, kust tahtsin juba enne
kohalejõudmist minema saada.
Ju vist on reis olnud piisava pikkusega.
Saime Liibanoni restoranis shawarmat, mida serveerisid tansaanlased ja
mis taaskord ei olnud tehtud Omaani moodi. Tänaval istub iga nurga peal
püssiga mees. Nuputame, kas see tähendab, et linn on eriti turvaline või
et on eriti ebaturvaline.
Rand vol 2 möödus rahulikult, kui jätta välja ööbimiskoha otsimise odüsseia. Pongwes, kuhu plaanisime minna, oli üks odav ja mitte ilus ja üks kallis koht. Kui teises neist nägin kohalikku keset palavat päeva roosipeenras, tekkis kohe kahtlus, et omanik on valge, mis ka nii oli. Muidu ilus, aga ilma konditsioneerita. Lisaks pidi öösel ühest viieni elekter ära olema, mis tähendab, et ka tiivik ei tööta. Otsustasime, et 65 dollarit inimese kohta on öise sauna eest liiga palju ja liikusime lõuna poole üle-üle-jne-järgmisse külasse. Seda oleme juba katsetanud, et ilma konditsioneerita me ei maga, öö möödub higistades ja külge keerates.
Pajes oli esimene koht ilma konditsioneerita, järgmine küll sellega, aga täis. Ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval täis. Kolmandas kohas ainult hütt puu otsas koos ühispesuga. Higi voolab ojadena. Selle koha peal oli küll paslik meenutada ühte paljudest India motodest: live to fight another day. Taksojuht oli kannatlik ja viis meid lõpuks kohalike juhatuse järgi mõned kilomeetrid edasi, kus kahe küla vahel Hakuna Majiwe Lodge. Sisse pöörates oli sildilt näha, et komplekti kuulub ka bassein, mis tekitas teatud ootusi hinna osas. Koht väga ilus ja privaatne, aga 138 USD/öö. Saime alla 120 peale ja otsustasime jääda. Ainult tiivik, konditsioneeri pole, katsetame.
Hütt on tõesti kena, kohati on tehtud järeleandmisi mugavuses, aga mitte stiilis. Ainus segav asjaolu on söögi ettetellimise vajadus koos kellaajaga. Jube.
Selle ranna meri on roheline ja madal, mis tähendab, et mõõna ajal põgeneb vesi kuhugi silmapiiri kanti. See omakorda andis aga võimaluse kõmpida mööda merepõhja ja otsida elukaid, kes olid sinna vedelema jäänud. Krabid on roosad ja uimasemad kui Lankal.
Esimesel ööl palav ja sääsepunnide sügamine, teisel ööl õnnestub ka täitsa korralikult magada. Kolmandal läheb elekter juba päeval ära ja ei saabu enne järgmist hilishommikut. Naabrid kolivad õue magama, milline mõte ka minul korraks peast läbi käib. Selle asemel läheme aga päikesetõusu pildistama ja ujuma. Vee ja päikese tõusu haripunkt umbes samal ajal. Võiks isegi öelda, et korraks on jahe. Eelmistel hommikutel on päikese kerkimine maha magada õnnestunud.
Päev koosneb raamatute lugemisest - paradiis. Vahepeal ujumine ja söömine. Aeg-ajalt loivab valge liiva taustal maaliliselt mööda süsimust punasesse riidesse keeratud mees, võrud jalgade ja käte ümber. Vaid raadiosaatja reedab, et tegemist on hotelli turvamehega.
Väldin päikese käes vedelemist erinevalt Andrusest, kes teeb endaga sama, mida hommikuti palume munaga teha - fried, both sides, well done. Pajesse sööma jalutades suudan aga näo siiski ära kõrvetada ja koju jõudmise ajaks ilmselt nahk maas ja tavalise kahvanäo ilme taastunud.
Ühel päeval basseini äärde minnes (mõõna ajal ainus võimalus ujuda) astun mingi sentimeetripikkuse oga jalga. Andrus ei tee mu hädakisa kuulmagi. Niipalju siis kätel kandmisest... Ettesirutatud kätel pealegi.
Et pakkimine ja kojulend oleks huvitavam, olen suutnud lisaks hunnikule raamatutele endale soetada pika toru. Eks siis Londonis võimalus lennujaamas seletada, miks on ilmtingimata tarvis Aafrikast kaks suurt lõuendit minema vedada.
Raha järgi veel täpselt viimase öömaja jagu. Lisaks ütleb raamatupidaja, et Tansaania eelarve - 80 dollarit inimese kohta päevas, on lõhki. Tundub, et viimane aeg on tööle hakata.
Rand vol 2 möödus rahulikult, kui jätta välja ööbimiskoha otsimise odüsseia. Pongwes, kuhu plaanisime minna, oli üks odav ja mitte ilus ja üks kallis koht. Kui teises neist nägin kohalikku keset palavat päeva roosipeenras, tekkis kohe kahtlus, et omanik on valge, mis ka nii oli. Muidu ilus, aga ilma konditsioneerita. Lisaks pidi öösel ühest viieni elekter ära olema, mis tähendab, et ka tiivik ei tööta. Otsustasime, et 65 dollarit inimese kohta on öise sauna eest liiga palju ja liikusime lõuna poole üle-üle-jne-järgmisse külasse. Seda oleme juba katsetanud, et ilma konditsioneerita me ei maga, öö möödub higistades ja külge keerates.
Pajes oli esimene koht ilma konditsioneerita, järgmine küll sellega, aga täis. Ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval täis. Kolmandas kohas ainult hütt puu otsas koos ühispesuga. Higi voolab ojadena. Selle koha peal oli küll paslik meenutada ühte paljudest India motodest: live to fight another day. Taksojuht oli kannatlik ja viis meid lõpuks kohalike juhatuse järgi mõned kilomeetrid edasi, kus kahe küla vahel Hakuna Majiwe Lodge. Sisse pöörates oli sildilt näha, et komplekti kuulub ka bassein, mis tekitas teatud ootusi hinna osas. Koht väga ilus ja privaatne, aga 138 USD/öö. Saime alla 120 peale ja otsustasime jääda. Ainult tiivik, konditsioneeri pole, katsetame.
Hütt on tõesti kena, kohati on tehtud järeleandmisi mugavuses, aga mitte stiilis. Ainus segav asjaolu on söögi ettetellimise vajadus koos kellaajaga. Jube.
Selle ranna meri on roheline ja madal, mis tähendab, et mõõna ajal põgeneb vesi kuhugi silmapiiri kanti. See omakorda andis aga võimaluse kõmpida mööda merepõhja ja otsida elukaid, kes olid sinna vedelema jäänud. Krabid on roosad ja uimasemad kui Lankal.
Esimesel ööl palav ja sääsepunnide sügamine, teisel ööl õnnestub ka täitsa korralikult magada. Kolmandal läheb elekter juba päeval ära ja ei saabu enne järgmist hilishommikut. Naabrid kolivad õue magama, milline mõte ka minul korraks peast läbi käib. Selle asemel läheme aga päikesetõusu pildistama ja ujuma. Vee ja päikese tõusu haripunkt umbes samal ajal. Võiks isegi öelda, et korraks on jahe. Eelmistel hommikutel on päikese kerkimine maha magada õnnestunud.
Päev koosneb raamatute lugemisest - paradiis. Vahepeal ujumine ja söömine. Aeg-ajalt loivab valge liiva taustal maaliliselt mööda süsimust punasesse riidesse keeratud mees, võrud jalgade ja käte ümber. Vaid raadiosaatja reedab, et tegemist on hotelli turvamehega.
Väldin päikese käes vedelemist erinevalt Andrusest, kes teeb endaga sama, mida hommikuti palume munaga teha - fried, both sides, well done. Pajesse sööma jalutades suudan aga näo siiski ära kõrvetada ja koju jõudmise ajaks ilmselt nahk maas ja tavalise kahvanäo ilme taastunud.
Ühel päeval basseini äärde minnes (mõõna ajal ainus võimalus ujuda) astun mingi sentimeetripikkuse oga jalga. Andrus ei tee mu hädakisa kuulmagi. Niipalju siis kätel kandmisest... Ettesirutatud kätel pealegi.
Et pakkimine ja kojulend oleks huvitavam, olen suutnud lisaks hunnikule raamatutele endale soetada pika toru. Eks siis Londonis võimalus lennujaamas seletada, miks on ilmtingimata tarvis Aafrikast kaks suurt lõuendit minema vedada.
Raha järgi veel täpselt viimase öömaja jagu. Lisaks ütleb raamatupidaja, et Tansaania eelarve - 80 dollarit inimese kohta päevas, on lõhki. Tundub, et viimane aeg on tööle hakata.
Lisa kommentaar