Linn kubiseb mulladest, nagu oligi arvata.
Iga tavalise inimese kohta
vist paar turbaniga tegelast. Aga kaubandus õitseb, nii et palverändurid
peavad olema head kliendid. Ainsasse vaatamisväärsusse meid sisse ei
lasta. Tegemist imaam Reza õe Fatemeh'i matmispaigaga. Pildistame salaja
mullasid, käime söömas ja tutvume maiustustevalikuga.
Internetiga keeruline. Pika otsimise peale üks leidub, aga koos tsensuuriga.
Õhtul saab külm meist võitu ja ostan kampsuni. Seda oleks tegelikult võinud ju juba paar nädalat varem teha. Aga parem hilja kui mitte kunagi.
Ostame ka pisut kulda, mis on üsna kummaline tegevus seetõtu, et müüjad on umbes sama entusiastlikud kui kodumaal või pisut vähem. Enne lõunat tõmmatakse luugid meil nina eest ükskõikselt kinni, hiljem vehivad kaks müüjat meile lihtsalt käega, millest võib aru saada, et müümisest nad huvitatud ei ole. Kolmas siiski soostub kaupa näitama, aga mitte rohkem kui küsime. Tingime natuke ka.
Ühe akna taga läheneb meile keegi naisterahvas ja seletab midagi kohalikus keeles. Saan aru sõnadest kott, raha ja laps. Läheduses tiirleb kirju rätiga tüdruk, kes meenutab Esfahanis nähtud afgaani põgenikke. Selge, ilmselt hoiatatakse meid taskuvarga eest.
Õhtusöögiks varume sibulat, tomatit, kurki, tuunikalakonserve ja värsket leiba. Pagariäris saame tutvuda leivateoga: kõigepealt plätsitakse tainas leivalabida selja peal siledaks, siis visatakse see ahju seina külge ja natukese aja pärast on valmis. Ostja kopsib ahjust leiva külge kinni jäänud kivid leivast välja ja voldib leiva pooleks või neljaks. Selline kandam on külma ilmaga päris hea tänaval vastu kõhtu suruda ja otsast närida. Keegi leivajärjekorras oskab inglise keelt, küsib meilt, mitu leiba tahame ja annab küpsetajatele käsu kätte, meile kaks leiba anda. Teine leib läheb otsast pisut kõrbema, saame ühe veel kauba peale. Kõike ära süüa ei jaksa.
Kurgimüüjalt saame kingituseks šokolaadivahvleid.
Meil on õnneks apartement, niiet leiva sisse mähituna hotelli sisenemist ei panda pahaks.
Internetiga keeruline. Pika otsimise peale üks leidub, aga koos tsensuuriga.
Õhtul saab külm meist võitu ja ostan kampsuni. Seda oleks tegelikult võinud ju juba paar nädalat varem teha. Aga parem hilja kui mitte kunagi.
Ostame ka pisut kulda, mis on üsna kummaline tegevus seetõtu, et müüjad on umbes sama entusiastlikud kui kodumaal või pisut vähem. Enne lõunat tõmmatakse luugid meil nina eest ükskõikselt kinni, hiljem vehivad kaks müüjat meile lihtsalt käega, millest võib aru saada, et müümisest nad huvitatud ei ole. Kolmas siiski soostub kaupa näitama, aga mitte rohkem kui küsime. Tingime natuke ka.
Ühe akna taga läheneb meile keegi naisterahvas ja seletab midagi kohalikus keeles. Saan aru sõnadest kott, raha ja laps. Läheduses tiirleb kirju rätiga tüdruk, kes meenutab Esfahanis nähtud afgaani põgenikke. Selge, ilmselt hoiatatakse meid taskuvarga eest.
Õhtusöögiks varume sibulat, tomatit, kurki, tuunikalakonserve ja värsket leiba. Pagariäris saame tutvuda leivateoga: kõigepealt plätsitakse tainas leivalabida selja peal siledaks, siis visatakse see ahju seina külge ja natukese aja pärast on valmis. Ostja kopsib ahjust leiva külge kinni jäänud kivid leivast välja ja voldib leiva pooleks või neljaks. Selline kandam on külma ilmaga päris hea tänaval vastu kõhtu suruda ja otsast närida. Keegi leivajärjekorras oskab inglise keelt, küsib meilt, mitu leiba tahame ja annab küpsetajatele käsu kätte, meile kaks leiba anda. Teine leib läheb otsast pisut kõrbema, saame ühe veel kauba peale. Kõike ära süüa ei jaksa.
Kurgimüüjalt saame kingituseks šokolaadivahvleid.
Meil on õnneks apartement, niiet leiva sisse mähituna hotelli sisenemist ei panda pahaks.
Lisa kommentaar