peaaegu rannas

Igatahes jõudsime järeldusele, et praamile me kella neljaks ei jõua. Lennujaama ees ründasid paar tüüpi, pakkudes igasugu asju, aga rünnak polnud pooltki nii äge kui LP-s lubatud. Üks teatas, et Sansibarile läheb kohe lennuk, pileti hind (55 USD) klappis raamatuinfoga. Jaam pidi olema kohe sealsamas kõrval, 7 minutit, mispeale keeldusime taksost ja panime, kotid seljas, ühe kohaliku tegelasega koos ajama. Kas 35-kraadise sooja, otse pähe paistva päikese, 12-kilose koti ja magamata öö tõttu või mingitel objektiivsematel põhjustel tundusid need väga pikad 7 minutit. Aga Dubais omandatud irvitus oli sellegipoolest visa kaduma. Nii kaugel kui silm ulatus lokkas rohelus, palmid, lilled ja mingid kalkunisuurused varesed.
Pileti eest kooriti siiski 60 USD/inimene, aga olime protestimiseks liiga kapsad. Lennuk umbes samade gabariitidega nagu see küna, mis Tallinna ja Kuressaare vahet lendab. Saarel olime ca pool tundi enne praami.
Kauplesime pisut saaretaksojuhiga, hind tuli 12 000 shillingilt 2000 võrra alla, aga muidugi mitte raamatus lubatud 6000-ni. Käisime läbi kolm hotelli, valisime ühe välja, kaubeldes hinna alla ka veerand tundi hiljem kohale jõudnud, aga muidu samas lennukis tulnud sakslaste jaoks. Omanik teatas tüdinult, et tema nendega teist korda sama asja üle kaubelda ei viitsi. Sakslased said meilt naaberhotellide ülevaate ja olid hommikusöögil igatahes samas hotellis olemas.
Magasime ca 14 tundi, millega esimene päev ka piirdus.
Täna jalutasime pisut klaasikildudest kubisevas rannas ja vedelesime päikesevarju all, õlleklaasi ja raamatu taga. Saime teada, milliseid spagetisid sõi Livingstone. Ahjaa, mõned raamatud muidugi soetasime ka. Nüüd läheme jahtima Sansibari pitsat.
Homme randa, internetiühendus peaks seal kõigi eelduste kohaselt puuduma.