üles, üles

Ja vudin passe reisiputkasse viima. Üksiti saavad sinna viidud ka Estri, Martti ja Kaarle passid, sest ametlikult peavad välismaalased piirialadel esinema vähemalt neljastes grupeeringutes. Tapo't, minu kontaktinimest, ei ole kohal, on üks inglise keelt mittespiikiv meesinimene, kes võtab passid lahkelt vastu ja teatab, et kõik on ok. Ma pole selles väga kindel, sest kuupäevadega oli eelmisel korral miskine segadus. Eks näis.
Hommikusöögikohta tagasi, sest plaanis on ühine turnimine Lehi paleesse ja Namgyal Tsemo templisse ja kindlusse. Seekord viiekesi, sest Kadri kõhuhäda on tagasi. Rada kulgeb esialgu mööda küla, müüride vahel, siis juba edasi mäest üles. Suudan edestada isegi Kaarlet. Oru vastaskaldal paistab Shanti stuupa. Namgyal Tsemos on 8. sajandil dardide ehitatud kindlus ja suur Maitreya kuju, läbi kolme korruse. Munk teeb meile ukse lahti, istume mõnda aega põrandal ja laseme tuleviku Buddhal endale mõjuda. Siis edasi palee poole. Või tähendab, mina ja Kaarle peame muidugi veel ronima natuke ülespoole, kohta, kus palju palvelippe lehvib. Lippude vahel istudes ja vaikset sahinat ja plaginat kuulates võib peaaegu ka sõnu aimata. Alla minnes tuleb kramplikult mäest kinni hoida, et mitte mööda kive ja lahtist liiva alla kelgutada.
Sik-sakitame mööda mäge alla Lehi paleesse. Pilet on soolane, 100 ruupiat. Lisaks kohustuslikud annetused templites, 20 INR/tükk. Karm. Palee katuselt ei ole pooltki nii tore vaade kui ennist palvelippude juurest. Läbime kolm templit, neljas on õnneks kinni. Isegi Martti rõõmustab selle üle. Lisaks oleme suutnud Anu kaotada. Võtame just suuna linna poole, kui Kaarle avastab veel ühe suure stuupa, milleni annab ronida. Jaguneme siis jälle kaheks, me Kaarlega üles, Ester ja Martti alla. Raamatupoodi. Turnime mööda mingeid urkaid ja prügi stuupani, teeme stuupast kinni hoides selle ümber tiiru. Rajal esineb paar auku alumistesse sfääridesse.
Vanalinna kitsastel tänavatel jään koera pildistama ja kaotan Kaarle silmist. Võibolla ta seda muidugi tahtiski. Suundun La Terrazza nimelise koha katusele ja lasen endale tuua suure toobi külma kohvi. Vaade on Jameh mošeele, raamatupoele, sularahaautomaadi juures vonklevale sabale, Leh View restoranile ja Lehi paleele. Tuuakse taldrikutäis imehäid praetud momosid tšillikastmega ja klaas värskeltpressitud jahedat ananassimahla. Elu on lill. Nurga tagant loivab välja india versioon Mati Allikust.
Lähen reisiputkasse asja uurima. Tapo't ei ole endiselt, lubatakse, et tuleb pool kaks. Kell on üks. Teisel katsel palutakse tagasi tulla kell kolm. Lähen hotelli duši alla, pidades teel juba teisi reisiputkasid silmas. Kell kolm null viis on putka ukse ees tabalukk. Sean ennast mugavalt sisse, kavatsedes ilma passideta mitte lahkuda. Veerand tunni parast ilmub mingi tegelane, kes mind uksest sisse laseb ja istuda palub. Tapo tulevat viie minuti pärast. Istun, kell demonstratiivselt peos. Tüüp tundub pisut närviline. Tapo saabubki. Küsin, kas saan passid tagasi. Jah-jah, vastatakse ja räägitakse samal ajal hoolega telefoniga. Saan passid, kontrollin üle, kas on ikka meie omad. Tapo vabandab mokaotsast, et ootama pean. Küsin, kas ta alati klientidel oodata laseb. Suht pahaselt teatatakse, et kiire aeg ja palju tööd. Ütlen, et ma võin ju mujale ka minna, kus vähem rahvast. Tapo ei saa öeldust vist päris hästi aru, sest vastus kõlab umbes nii, et "I have the same feeling". Ega's midagi, jalutan minema, tänades õnne, et ma midagi veel maksnud ei ole, vastupidiselt esimesel kohtumisel soovitule.
Esimene reisiputka üle tänava, kuhu sisse kiikan, teeb Nubra orgu ainult jeebisõitu. Järgmises kohas viiakse ka kõndima. Säravate silmadega poiss seletab põhjalikult ajakava ja kolme "mugavuskategooriat". Kolmas klass tähendab, et oma koli tuleb seljas kanda. Lepime siis kokku teise klassi miinus mul olemasolev telk, magamiskott ja madrats. Lisaks ei soovi ma autotransporti tagasi Lehi. See-eest on hinna sees köögitelk, mida vajavat kokk, kes on samal ajal ka giid. Veel antakse mulle kaasa abiline. Misiganes see ka ei ole. Ponisid lubatakse tunduvalt rohkem kui eelmises kohas. Poiss teatab, et kuna küla, kust alustame, on tema koduküla, tuleb ta ise kaasa. Teab kanti väga hästi. Büroo ongi kolme sõbra oma ja nad ise teevad kõik reisid kaasa. Üks magab parasjagu arvuti taga, sest jõudis eelmisel õhtul hilja väsitavalt retkelt. Ärkab üles ja kukub vabandama. Lepime kokku 13 000 ruupias, kuupäevades, eriloa taotlemise üksikasjades ja ettemaksus. Saan kviitungi ja lahkume sõpradena. Vähemalt 900 krooni odavam kui oleks olnud eelmine koht, tunduvalt parem kaup ja usaldusväärsem seltskond. Elu jälle nagu ernes.
Ronin seepeale veel üles Shanti stuupani, istun tunnikese ja vaatan alla Lehi peale. Väiksed kohalikud tüdrukud pakuvad krõpsu ja limonaadi. Hindudest motikamehed teevad reklaamfilmi. Üks kükitab stuupa ees ja teatab magusa häälega: "one must come up to Shanti stupa in the afternoon, if one wants solitude". Taustal kisavad lapsed. Teen kolm ringi ümber stuupa.
Tagasi hotelli, kordan üle viimase sanskriti keele tunni materjali. Enamus aega vahin küll aknast välja.
Martti on leidnud transporti edasipääsuks ja kell seitse tuuakse meile ülevaatamiseks kaks autot, nii see, millega sõidame Kargilini, kui ka see, millega läheme sealt Zanskari orgu ja enamus seltskonda edasi Srinagarisse. Ehk siis on plaanid korduvalt muutunud. Nagu alguses kahtlustasin, lähevad viis vaprat tagasi Srinagari ja Kashmiri oru, maailma kauneima paiga, kaudu, mitte läbi Lehi ja Manali. Mõistlik mõte iseenesest, aga sindrinahad on nad ikka. Srinagari peale olen juba kade. Aga kõike korraga ei saa ja minu valik on tehtud. Keskendun Ladakhile ja lähen matkale. Pealegi tahaksin Kashmiris veeta aega pikemalt kui poolteist päeva. Kargilis läheme seega lahku, mina bussiga tagasi Lehi. Ja tundub, et aega jääb kaks päeva rohkem, kuivõrd ka Zanskari-ots on jäänud päeva võrra lühemaks. Tšill.
Autode peremees oskab valgetega asju ajada, kirjutab kogu kokkulepitud jutu visiitkaardi tagaküljele üles.