kodus

Riiast väljasõit sujub viperusteta. Lätlased on Riiast Tallinna suunal ehitanud pikalt kolmerealist teed, poolteist rida kummaski suunas. Väga kaval, möödasõit on igatahes stressivaba. Väljaarvatud kui mõni jalgrattur vastu tuleb.
Eesti piiril tervitab saabujat esimesena Saku Kulla reklaam ja edasi silt “welcome to A. Le Coq country!”.
Kablis on ujumispeatus. Eesti meri on tunduvalt soojem kui Läti ja Leedu mered.
Pärnus on jäätisekokteili- ja võileivapeatus. Kõik inimesed on Pärnus. Autod ka.

Esmakordselt olen teinud reisi Marttiga kaasa algusest lõpuni ja enam-vähem sama marsruudiga.
Mis silma hakkas.
Lätis on kuidagi kodusem kui Leedus, Läti inimesed tunduvad sõbralikumad, leedukad ülbemad.
Leedu raha sai kiiremini otsa.
Kaubandus kolme Balti riigi vahel töötab: Lätis on müügil Aura mahlad ja Premia jäätis, Ventspilsi kodumajutuses ja Daugavpilsi hotellis oli seinal Andrese peegel. Leedus on Cido mahl. Lisaks ühistele kinnisvarafirmadele ja Skandinaavia finantsvereringele.
Teed on kõige kehvemad Lätis, aina künkad-mättad. Autojuhtide sõidustiil on kõige jubedam Leedus. Kui näiteks Eestis logisevad kruvid mõnedel kaubikujuhtidel, siis Leedus on nad kõik vist aju koju jätnud. Kõige rohkem liiklusohtlikke olukordi tekkis Kaunases ja kõige jaburamad liiklusskeemid olid Daugavpilsis. Neile seal pole mingiks probleemiks panna kõrvuti teineteisele vastukäivad liiklusmärgid. Tuleb kas valida endale sobivam variant või käituda samamoodi nagu esimene auto.
Loodust on mõlemas riigis korralikult, aga eriti Leedus.
Saan nüüd aru küll, miks Euroopas reisivad inimesed juba nädala pärast koju tagasi tahavad – elu on enam-vähem nagu kodus, aga tunduvalt ebamugavam.
Kokku sõitsime alates Tartust läbi 2179 km, bensiini kulus ca 135 liitrit, eelarve inimese kohta umbes 7000 krooni.