vanad liivlased ja disniländ

Kella üheksa ajal on see puistatud üle jalgratastatud saksa vanameestega. Igatahes on peenele hotellile vaatamata tegemist Läti kõige odavama hommikusöögiga – 2.50 omleti, kohvi ja mahla eest.
Võtame suuna Kuldigale, mis on taas tädi Kati soovitatud koht, mille olen suutnud Estrile ja Marttile maha müüa. Vana liivlaste linn, mida pole turistide jaoks veel üles vuntsitud. 57 km suhteliselt inimtühja Lätimaad. Minu meelest on siin asustamata pinda veel rohkem kui Eestis, aru ma ei saa, kuskohas need lätlased kõik on. Enamus aega on kahel pool teed korrapärane ja ilus männimets.
Kuldigas, nagu ka mujal Lätis, on teeremont ja ümbersõit. Pargime jalakäijate tänava algusse. Linn on väljasurnud moega, majad valdavalt romantiliselt räämas. Nagu oleks sattunud ajas mõnevõrra tagasi. Ühes kirikus on jumalateenistus, siis hakkavad tänavatele ilmuma ka kitlites tädid ja maikades vanamehed. Venta jõgi moodustab maalilise kaskaadi ja keset vetevoogu sibab pardiperekond vastuvoolu. Esialgu on nad edukad, ent jõe keskel kannab vool kogu seltskonna üksteise järel astmetest alla. Otsime auto üles ja võtame suuna Liepajale.
Lätis tehakse heina. Pealiskaudsel vaatlusel kasutatakse kilesse pakkimist harva (nojah, kiles on silo), enamasti on tee ääres põllul suured heinarullid, aga palju tehakse ka rõuku. Kaarutatakse mõnel pool lausa käsitsi, mida isegi Mokkol enam ei tehta ;P
Enne Gorbinat satume müstifikatsioon-maastikule – paarkümmend tuulegeneraatorit ümberringi. Väga sürr, teretulemast tulevikku.
Liepajas, pärast ümbersõitu ja lasnamäge, ärkab Martti ja proovib meid linnast välja juhatada, kuigi mul on kindel plaan minna pisut jalutama ja otsida kohvijoomise võimalust. Magavad reisikaaslased ja Sigur Ros ei ole just väga ergutav komplekt. Kohvi saab plasttopsist ja sadam on napp. Aga päike see-eest soe. On ka Prison Bar ja go-go tüdrukud.
Saabume Leedu Vabariiki ja seega lõpeb minu senine pikim viibimine Lätis. Latte on veel järgi.
Palanga. Pikk sissesõit. Meil on kokkulepe ridaelamuboksiga eramute rajoonis. Inglist eriti ei spiigita, aga koht on tore, kolme pisikese korruse ja privaatse terassiga. Alustan Daniel Kehlmanni Die Vermessung der Welt'iga.
Palanga assotsieerub minu jaoks mere ja kuurortiga, järelikult tuleb minna ujuma. Midagi paremat vähemalt keegi välja ei paku. Orienteerume peatänavale, mis on segu disniländist ja kadaka turust. Rahvast murdu, miniseelikutes beibedest ja valgetes liibuvates pluusides musklis poistest kuni rippuvate kõhtudega sokkides-plätudes vanameesteni. Narodnoje guljaanie. Jurmala keskpäeval on rahvarohkuse mõttes ilmselt samasugune, aga väljanägemiselt jääb see kindlalt Palanga kesktänavale alla. Palangas võib aimata üksikuid maju, millel on säilinud arhitektuuri ja mis on peidetud hoolsalt vilkuvate tulede ja disko taha. Kohal on lõbustuspark ja saab suhkruvatti. Martti ja Estri võtab toimuv nii sõnatuks, et nad kaotavad otsusevõime edasise tegevuskava osas ning jäävad minust ranna algusse.
Praadiv inimliha silmapiirini. Jalutan päevitajate vahel, proovides tabada mõnda mulle mõistetavas keeles kõnekatket. Ei midagi. Pean leidma kellegi, kes valvaks kaamerat ja muud träni, kuniks merre ronin. Valin lõpuks välja noorpaari, kes ei kavatse ilmselgelt lähiajal rannast lahkuda, inglisekeelse kõnetamise peale neiu muigab ja vastab väga soravalt. Tegu pole kohalikuga. Lähen hüplen mõnda aega karastavalt külmades lainetes. Lained on vähemalt vägevad. Lebotan raamatut lugedes tunnikese rannal, kuivatan riideid. Sellise ilmaga on mõnus lugeda, pole liiga külm ega liiga palav. Kui tõttan Estri ja Marttiga kokku saama, hõikab kotti valvanud neiu mulle rõõmsalt “bye!”.
Peatänaval jätkub palagan täie hooga. Fotoseeria “the worst examples of bad taste” tekkimise katkestab Estri telefonikõne “kus sa oled?”. Jajah, olen juba kuus minutit hiljaks jäänud, aga kiriku torn varsti juba paistab.
Sööma, jooma, jäätist ja Martti näitab Jaapani pilte. Elu Jaapanis tundub elatav, kunagi pensionärina võib vaatama minna.
Oli tore suvepäev.