Ilusa ilmaga ähvardava
nädalavahetuse tarbeks kaarti uurides jääb silma veider kontuur Pedassaare
neeme lähistel.
Älvi saar. Selline
poolsaare moodi saar. Asukoha tõttu Lahemaa rahvuspargis ja sihtkaitsevööndis
on telkimine ja lõkketegu keelatud. Lõkkest pole lugu, sest ma nagunii ei kuulu
nende hulka, kelle meelest on püromaania matkamise kohustuslik osa.
Päikesetõusu tahaks aga näha küll ja kuigi see pole ilmselt väga koššer
lahendus, tulevad telgi asemel kaasa rippvoodid. Ärge järgi tehke, eriti kui
teil on kombeks endast loodusesse jälgi maha jätta. Lisaks ei tohi saarele
minna ajavahemikul 1. aprillist 15. juulini.
Auto jääb Natturi külla
parkimistasku moodi kohta. Väga mugav, et keegi on võtnud vaevaks selle teha. Hiilime mööda rannaäärt saare suunas, et mitte saarele viivast maaribast mööda põrutada. Aedadest
möödudes saadavad meid kohalike elanike valvsad pilgud. Arusaadav, keegi ju ei tea, kas kavatseme midagi näpata või lihtsalt pilti teha. Kunagi ei või kindel olla, kes on siin varem käinud matkaja mainet kujundamas. Pärimise peale
kavatseme öelda, et osaleme Riigikontrolli kallasrajale ligipääsetavuse
uuringus. Riigikontroll just avalikustas ülevaate, et ligipääsetavus on paljudes kohtades kehv ja
enamus kohalikke omavalitsusi teemaga ei tegele, kas siis huvi- või
tahtepuudusest või soovimatusest kohalike jõukuritega tülli minna. Alati võib
muidugi ka öelda, et läheme krokodille loendama.
Natturi külal kallasrajaga probleemi pole, aedade taga on ilmselge jalgrada ning tee saareni ilusti niidetud (tükk aega hiljem selgub, et niidab Ulvi pere).
Jõukuritest pole ka haisugi. Krokodillide asi tahab veel kontrollimist.
Saar on kitsa kiviribaga
mandri küljes kinni. Kiviriba nimetatakse tomboloks. Saarel toetame kotid puu najale ja süveneme tükiks ajaks kivide,
vetikate ja lillede pildistamisse. Paks roheline vetikas on katsudes villase
kanga moodi. Päike valab saarele mahedat valgust ja on kangesti hea meel, et ei
pea lähiajal koju minema. Keegi tuleb sõudepaadiga võrke kontrollima. Või meid.
Kohe siin kõrval on Looduse (Loodukse) saar, vast sulberdab sinna homme. Kivid on
kindlasti libedad ja ujumiseks on liiga madal.
Tõmbame kiiged rippu ja
paneme paja tulele (mitte lõkkele). Õhtusöögi taustaks on vaade loojuvale
päikesele. Ümberringi kajab ritsikasirin. Võsaritsikas, ma arvan. Merelt puhub
mahe tuul.
End kiiges välja
sirutades on vaade taevale, kus süüdatakse järjest uusi tähti. Vahin neid öö
jooksul pikalt iga kord kui külge keeran, mille peale kaks neist alla kukub.
Hiljem kustutatakse
tähed ära ja saare teisest otsast hakkab paistma valgust. Tõuseb suur oranž
päike.
Tagasi mandrile minnes
on kitsas kiviriba osaliselt vee all. Hea on, et ikka tulema pääseme.
Älvi saarele on hea
vaade ka Pedassaare neeme tipust. Kui oleme vaate ära vaadanud ja oravat
pildistanud, siis šokeerime hommikusi koeraga jalutajaid sellega, et käime
alasti ujumas. Nii ilus liivarand siin.
Lisa kommentaar