Kloogaranna-Paldiski

Rong sõidab Kloogaranda. Pühapäeva puhul sinna varahommikune buss ei lähe, sest kes tahaks pühapäeva hommikul randa minna. Joondume sinivalgete rannikuraja märkide kannul läbi männimetsa. Neid märke mööda saab minna kuni Portugalini.
Rannas kogutakse adru. Merel on mõned lained ja päikesesillerdus, rannal värvilisi kive ja merekarpe ning rannaelanike istepingid. Karpidest tunnen ainult südakarpi, ülejäänutest võtan mõned isendid koduseks määramiseks kaasa (kodused uuringud pärast näitavad ainsat terveks jäänud tegelast balti lamekarbina). Eespool paarutavad kosklad. Liiv on kord kõva, kord salalik.
Vasakul hakkab end kergitama Balti klint, mille küljes jääst stalaktiidid ja stalagmiidid. Vett tilgub. Lisaks lõbustavad meid ordoviitsiumi kivistised. Õnneks on neid jäädvustanud kivilahmakad kaasa tassimiseks liiga pirakad. Siia siis kaovadki need 20 km läbimiseks ettenähtud seitse tundi.
Kersalus toob trepp meid õkva bussipeatusesse. Jätkame maantee kõrval rohus ja võserikus. Õitsevad sinised lilled, kes ilmselt on lõokannused. Tükk tegemist, et neile mitte peale astuda. Laksutavad salu-lehelinnud, kostab ka rohevinti. Mööda põriseb paks kimalane. Liblikas sähvib nii rahutult, et teda ei saa määrata. On keegi oranžikirju. Tükk maad edasi tuleb ka rannikurada rannast ära. Ühesõnaga, kui tahad rajal kõndida, hoidu Kersalu trepi eest!
Vaadata on Vanaaseme juga, Põllküla juga ja Nikolai Triigi hauda. Talukalmistud olevat Eestis ebaharilikud. Viimane inimene, Lydia, on sinna maetud 1979. aastal. Jugasid on pärast veel.
Klint kasvab võimsamaks. Ülevalt on alla tulnud suured siledad plaadid. Instagrammereid sigineb ka jõudsalt. Määrame jõudumööda üht-teist, näiteks graptoliitargilliidi, milles võib olla uraani ja millest võib tekkida radooni. Savikamad kihid on paiselehtedest kollasetäpilised. Teiselt pool pläristavad kohale kolm vennasrahva esindajat ja pärivad, kas niimoodi jalgsi lähemegi. Jalgsi Paldiskisse minek balansseerib nende kujutlusvõime piiril.
Varsti on Leetse. Kõik lõkkekohad juba suitsevad ja metsaalune on autosid täis. Seame end sisse kahe telkimisala vahel rohumättal. Keedetakse vett, et süüa üks soe söök ja juua kohvi. Toimetavad kaks kalameest. Ühel on kahlamispüksid ja tema on juba teel Soome, teine kügeleb kalda ääres kividel. Mõned kalakajakad ootavad, mis saama hakkab. Kalamehed ei saa midagi. Meie saame kõhud täis ja nõud pestud. Päike läheb ära vinesse ja meri tõmbub lamesse.
Pärastlõunal tuleb navigeerida läbi veel paari grill-ala. Barbarid on siin juba käinud. Üksiti on pinnas viljakas konikorjamiseks. Inimesi, kel mõtlemine on ebaõnnestunud, on ikka kõik kohad täis. Leiab ka rehve ja puu otsast pastla.
Edasi on klindi ees vägevad sammaldunud puud, kes võtavad poose, ja rada mudane. Klindi tagant hakkavad vehkima tuulikud. Leiame veel jugasid ja kohtame veel inimesi. Liivane rajaosa on peetud vajalikuks mootorsõidukitega üles künda. Ületame Balticconnectori gaasitoru.
Enne tuletorni tõuseb rada klindile ja seal tuleb võidelda serva peal kõõlumise kiusatusega. Serva peal kõõlume kuni Paldiskini. Päike teeb merele triibu, mis on seal siis lisaks kormoranidele ja lagledele.
Paldiskis osutavad nooled kirikutele, aga läheme otse rongijaama. Keskväljakul ei ole jõulud veel lõppenud. Vana jaamahoone on ilus, aga muidugi mitte kasutusel. Rongis on see-eest lahke naisterahvas, kes lubab meil väljumiseni jäänud tunni toas teed juua ja juhatab, kuspool on soojem vagun.
Kokku sai veidi üle 23 kilomeetri ja aega kulus mõnevõrra rohkem kui bukletis ähvardatud seitse tundi.