Paadikuur keset metsa osutub kohaks, kus mets
vaikselt asendub suvilakooperatiiviga.
Mingil põhjusel peavad inimesed metsa elama
kolides vajalikuks puud eemaldada. Huvitav. Lihtsam oleks ju ehitada maja
sinna, kus puid juba ei ole. Näiteks linna. Linna puud teadupärast ei sobigi.
Ma ei tea, miks on paadikuur metsas. Meri on siit veerandtunnise jalutamise kaugusel. Võibolla puhuks, kui meretase tõuseb. Perspektiivitundega. Paat tuppa hästi ei mahuks ka. Igatahes, ukse ees on raiesmik.
Majas on nii palju konkse, et mõni jääb lausa üle. Kohe näha, et omanik siin ka aeg-ajalt puhkamas käib. Kraanist leviv vesiniksulfiid toob meelde Islandi. Kõik on pisike ja funktsionaalne.
Suur osa ajast tubasest ajast kulub aknast välja vahtimisele. Arvutisse vahtimise vahepeal muidugi ongi silmade puhkamine kohustuslik. Reede ju tööpäev. Veerand tunniga võib näha tosinat liiki linde. Aga neil suurtel akendel peaks olema linnukleepsud, oleks lindudel vähem peavalu. Imelik, et inimesed selle peale ei mõtle. Näeme kolme lindu vastu akent lendamas. Võiks ju püüda teha vähem haiget sellele loodusele, keda siia vaatama tullakse. Samas muidugi, äkki ei tuldagi loodust vaatama. Toas on telekas, tont teab, miks.
Kaks isasiisikest ja üks emaslind hüplevad okstel ja puu all. Emasiisike kogub nokavahe põiki okkaid täis. Isased kiibitsevad eemal, piidlevad üksteist ja emaslindu. Siis lendavad kõik vurinal minema. Metsvint siristab hoolega, mis on raiesmiku taustal nukralt irooniline. Pirrutiku-vastastest sõnavõttudest hoolimata kaovad võimalikud kodukohad järjekindlalt. Kaelustuvi nokib hoolega eemal ja piidleb oma kollaste silmadega lagedaks jäänud ala teisel pool kraavi. Võibolla peab murelikult aru, millal siia pesitsema tulnud loomad tema pesapuuni jõuavad. Raiesmiku serval valvab juba elektrikapp ja maa seest turritab voolik. Inimene suhtleb välismaailmaga elektri ja kanalisatsiooni kaudu. Punarind balansseerib korraks kännul ja kaob taas. Teda on rohkem kuulda kui näha. Kaks rasvatihast. Üks musträstas.
Teel randa leidub omajagu kruusateed ja metsa vahel hulk maju. Maju jätkub veepiirini välja. Meri on kenasti poolkaarekujuline ja lõhnab adru järele. Kaugel on mõned sõtkad ja kajakad. Kajakad on kala- ja hõbetüüpi. Lisaks on rannal pinke ja paate. Ja punaarmeest jäänud radarikünkaid.
Maja juures sirutuvad päiksekiired viltu puude vahele. Kuulda on kaht lääne-pöialpoissi. Üht on lausa näha. Uustulnukad meie maal. Õhtul on saun vaatega kuuskedele. Kusagil katuse lähedal siristab punarind.
Hommikul siblivad ukse ees rästad. Musträstas, vainurästas, kaks laulurästast. Kuulda on talvikest, musttihast, rohevinti. Kaelustuvisid on juba kaks ja metsvinte lausa kuus.
Väljasõit Põõsaspeale. Paneme neeme tuulevaiksesse külge üles vaatlustoru. Õhk virvendab vee kohal ja muudab pildi uduseks. Tuvastame tutt-tiirud. Üks hahk, üks kühmnokk-luik, mõned jääkosklad. Palju randtiire, naerukajakaid ja kormorane. Parv prantslasi. Ongi aeg minna tünni alla tuld tegema.
Istume soojas vannis, vaatame pea kohal tiirutavat tikutajat ja männi ladvas askeldavaid siisikesi. Kolme või viie aasta pärast võib siin võibolla veel kuulda mõnd metsvinti või musträstast, tikutaja asemel on lehepuhur, muruniitja, laste kilked, tümps, atv ja koerte klähvimine. Idüll. Päike vajub aegamisi latvade taha, peegeldudes veel ukseklaasil ja õllepudelil. Kevade esimesed sääsed on ärganud.
Ma ei tea, miks on paadikuur metsas. Meri on siit veerandtunnise jalutamise kaugusel. Võibolla puhuks, kui meretase tõuseb. Perspektiivitundega. Paat tuppa hästi ei mahuks ka. Igatahes, ukse ees on raiesmik.
Majas on nii palju konkse, et mõni jääb lausa üle. Kohe näha, et omanik siin ka aeg-ajalt puhkamas käib. Kraanist leviv vesiniksulfiid toob meelde Islandi. Kõik on pisike ja funktsionaalne.
Suur osa ajast tubasest ajast kulub aknast välja vahtimisele. Arvutisse vahtimise vahepeal muidugi ongi silmade puhkamine kohustuslik. Reede ju tööpäev. Veerand tunniga võib näha tosinat liiki linde. Aga neil suurtel akendel peaks olema linnukleepsud, oleks lindudel vähem peavalu. Imelik, et inimesed selle peale ei mõtle. Näeme kolme lindu vastu akent lendamas. Võiks ju püüda teha vähem haiget sellele loodusele, keda siia vaatama tullakse. Samas muidugi, äkki ei tuldagi loodust vaatama. Toas on telekas, tont teab, miks.
Kaks isasiisikest ja üks emaslind hüplevad okstel ja puu all. Emasiisike kogub nokavahe põiki okkaid täis. Isased kiibitsevad eemal, piidlevad üksteist ja emaslindu. Siis lendavad kõik vurinal minema. Metsvint siristab hoolega, mis on raiesmiku taustal nukralt irooniline. Pirrutiku-vastastest sõnavõttudest hoolimata kaovad võimalikud kodukohad järjekindlalt. Kaelustuvi nokib hoolega eemal ja piidleb oma kollaste silmadega lagedaks jäänud ala teisel pool kraavi. Võibolla peab murelikult aru, millal siia pesitsema tulnud loomad tema pesapuuni jõuavad. Raiesmiku serval valvab juba elektrikapp ja maa seest turritab voolik. Inimene suhtleb välismaailmaga elektri ja kanalisatsiooni kaudu. Punarind balansseerib korraks kännul ja kaob taas. Teda on rohkem kuulda kui näha. Kaks rasvatihast. Üks musträstas.
Teel randa leidub omajagu kruusateed ja metsa vahel hulk maju. Maju jätkub veepiirini välja. Meri on kenasti poolkaarekujuline ja lõhnab adru järele. Kaugel on mõned sõtkad ja kajakad. Kajakad on kala- ja hõbetüüpi. Lisaks on rannal pinke ja paate. Ja punaarmeest jäänud radarikünkaid.
Maja juures sirutuvad päiksekiired viltu puude vahele. Kuulda on kaht lääne-pöialpoissi. Üht on lausa näha. Uustulnukad meie maal. Õhtul on saun vaatega kuuskedele. Kusagil katuse lähedal siristab punarind.
Hommikul siblivad ukse ees rästad. Musträstas, vainurästas, kaks laulurästast. Kuulda on talvikest, musttihast, rohevinti. Kaelustuvisid on juba kaks ja metsvinte lausa kuus.
Väljasõit Põõsaspeale. Paneme neeme tuulevaiksesse külge üles vaatlustoru. Õhk virvendab vee kohal ja muudab pildi uduseks. Tuvastame tutt-tiirud. Üks hahk, üks kühmnokk-luik, mõned jääkosklad. Palju randtiire, naerukajakaid ja kormorane. Parv prantslasi. Ongi aeg minna tünni alla tuld tegema.
Istume soojas vannis, vaatame pea kohal tiirutavat tikutajat ja männi ladvas askeldavaid siisikesi. Kolme või viie aasta pärast võib siin võibolla veel kuulda mõnd metsvinti või musträstast, tikutaja asemel on lehepuhur, muruniitja, laste kilked, tümps, atv ja koerte klähvimine. Idüll. Päike vajub aegamisi latvade taha, peegeldudes veel ukseklaasil ja õllepudelil. Kevade esimesed sääsed on ärganud.
Lisa kommentaar