Kurtna järvestik 42

Inimesed on andnud oma panuse, et kogu selle ilu seisund oleks suhteliselt kehv: mänginud veetasemega, kuivendanud ja prahti loopinud. Sedapuhku on kavas kõik järved ära näha. Nimekirjas on neid 42. 

Jõuan Liivjärve äärde veidi enne päikeseloojangut. Õhtused räpimuusikahuvilised keeravad õnneks muusika varsti kinni ja lahkuvad pärast einet, paludes mul nende kustumata lõkkel silm peal hoida. Hea meelega. Järv värvub lillaks, alustab ööbik, kusagil on hüüp ja meigased, konnadele pakub konkurentsi võsa-ritsiklind.

Esimene päev

Kuna õhtul Kastjärve äärde ei jõudnud, tuleb sinna minna hommikul. Päike alles tõuseb, Liivjärv aurab nagu oleks ööga keema läinud. Õhtul sai vaadatud, et mööda kallast läheb Kastjärve suunas rada. Sealt edasi on vabakava. Kastjärv aurab teistmoodi maaliliselt ja on koduks tuhandetele sääskedele. Tagasiteel põikan korra raba peale. Püstised kuivanud tüükad mälestavad Oru turbaväljade põlengut 1996. aastal. Satun pääsusilmalappidele ja väikestele käpalistele, tuvastan kellegi jänesvilla ja ületan mõned õõtsikud, leian ühe aurava lombi. Üleval tiirutab tikutaja, ärganud on ka väike-lehelind, mustpea-põõsalind, metsvint ja käod. Tagasi Liivjärve ääres, keedan putru ja teed, pakin ja lähen teisi järvi vaatama.

Kulpjärveni saab mõnda aega rada mööda minna, edasi tuleb ragistada tihnikus. Järv helgib sulnis päikesepaistes ja tundub olevat rahul sellega, et tema juures eriti keegi ei käi.

Ragistamine jätkub Lusikajärveni, mis on poole väiksem, aga kus on poole rohkem konni. Need väiksed järved leiabki võpsikus kaugele kostva konnakisa järgi. Siinkandis laulavad mets-lehelind, põhjatihane ja musträhn. Lähedal on väike lomp. Pildistan selle ka üles, sest mul on nimekirjas üks seisuveekogu, mille asukoht on teadmata. Lombi juures elab hulk sääski.

Vasavere Mustjärve otsingud on paras väljakutse, sest järv on kinni kasvanud ega kajastu elektroonilistes abivahendites. Paberkaart ütleb, et olen enam-vähem kohal. Pigem siiski vähem. Trambin ringi ja satun järvele pärast selle otsimisest loobumist täitsa juhuslikult. Kulgen natuke mööda õõtsikut ja pajusid, et mingitki pilti saada. Õõtsikute navigeerimiseks on mul kaasas kummikud, aga terve päev kipub olema pigem nii, et kui jalas peaks olema kummikud, siis on tossud ja vastupidi. Praegu on siiski kummikud, hommikul veel viitsin aegsalt vahetada.

Konnajärves on konnad, nagu peab. Teisel kaldal oranžides riietes hõiklevad inimesed. Siia pääseb ka mööda teed ühesõnaga. Algab mõhnastik, mida on näha lisandunud samakõrgusjoontest.

Mätasjärveni tuleb taas veidi rähelda, enne kui paistavad kaks ümmargust mätast keset sopilist pisikest järve. Läheduses kisab väänkael.

Kihljärv on täpselt selline hundinuiaväli nagu lubati. Pealt heinamaa, alt märg.

Kulgenud läbi muheda vana metsa sirgjooneliselt Nootjärveni, leian sealt raja ja järvelt kalamehe. Ilmselt veab noota.

Rada ei saa ka nüüd kasutada, sest see ei lähe üldse Allikjärve suunas. Millegipärast on nii, et kõik rajad ja teed on mu minekusuunaga risti. Trambin seega üle paljude maikellukeste, mis igal pool õitsevad ja lõhnavad. Allikjärv on armas pisike järv hulga konnadega.

Virtsiku järvel on õõtsuvad kaldad. Kummikud õigustavad end taas.

Aknajärv on pirakas järv isetekkelise prügimäega. Või on see isetekkeline puhkeala. Kvalifitseeruks mõlemaks. Kastan end vette, sest siin saab sisse ja välja.

Kuradijärvele lähenedes paistab laulupidu Martiska järve parklas. Valin väikese raja ja pean oma pikniku Kuradijärve kohal, kus kerge tuul sääski laiali puhub. Järvel on sarved.

Martiska parklas on autosid siiski kõvasti rohkem kui inimesi. Üks katusealune laud puha vaba. Ilmselt krossiratturite autod, keda võib pidevalt kuulda ja sai korra ka näha. Kasutan lauda jalgade tuulutamiseks ja villin veepudelid täis eelmiste asukate mahajäetud lännikutest. Vett sai liiga vähe kaasa võetud.

Veidi kerget astumist mööda teed ja siis taas metsa. Must-Jaala järv paistab silma väga mudaste kallaste ja väga paljude sääskede poolest.

Kui Jaala järv pärast mõningast ragistamist lagedale ilmub, on see suur, servades kõrkjad ja kaldal mõnus tuul. Kuni Valgejärveni on lausa võimalik mööda teed kõndida. Järve ääres pole kedagi ja põhi tundub kõva, mis annab võimaluse supluseks. Väga mõnus koht.

Kirjakjärveni viib pärast metsa-etappi tellisepuruga kaetud rada. Järv ise keerab veidi nurga taha.

Telliserada edasi Peen-Kirjakjärve suunas paraku ei lähe. Läheb metsas ragistamine järvekallast pidi. Kallas on järjest vesisem ja ring tuleb teha järjest suurem. Lõpuks on ees mingit sorti kraav, millest ma üle ujuda ei taha. Veidi tagasi, sealt on kobras abivalmilt tammi üle teinud. Teisel pool tuleb läbida hulk kopra läbimatuks muudetud maastikku. Selle järel on kõrkjaväli salakavalate kraavidega. Peen-Kirjakjärv õnnestub kogu selle rapsimise peale siiski ära näha. Siit kuskilt algab Mustajõgi.

Sisalikujärv on taas keset teedeta ala. Olen siin käinud kunagi talvel. Nüüd suvel selgub, et järve kaldal on eriti vedel õõtsik. Mul on vesi otsas, aga lõpuks veeni kõõludes hulbib seal igasugu soga.

Mööda metsaalust jõuan Saarejärveni. Selle keskel on saar, nagu peab. Saarel pesitsevad kalakajakad ja õhk on nende kaeblikku kiljumist täis. Ei tea, kui palju on vees guaanot, aga sellest järvest ma igatahes joon.

Kruusatee Konsu järveni. Rahvast murdu, üks katusega laud on õnneks vaba. Järves on konid. Korjan need välja ja ronin ise asemele. Siis pada tulele. Kätsatustega teatab oma saabumisest suur-kirjurähn. Hiljem on kosta musträhni hädaldamist. Eemaldan endalt kolm puuki ja pärast veel ühe. Siin on rasvased punakad puugid, kes jätavad pärast eemaldamist maha valusa punni ja sinika.

Teepikkust ei tea, sest gps tegi mingi hetk omaalgatusliku taaskäivituse ja pakkus pärast seda läbitud vahemaaks 909 kilomeetrit. Väsimuse järgi otsustades tundub asjakohane, aga ilmselt siiski mitte usutav. Kuskil poolel maal oli 16 km, ju pärast tuli teist samapalju juurde.

Konsu järv jaguneb kaheks: Ees- ja Tagajärveks, mille vahel on Räbina tõrs, ja nende taga on veel Peenjärv, aga loen need kõik siit nähtuks.

Teine päev

Hommik venib. Ootan telgi tahenemist ja joogiks keedetud kuuma vee jahtumist. Kui lõpuks liikuma saan, tuleb ports tolmavat kruusateed, kus ainult üks juht minu auks kiiruse maha võtab. Kiitus talle. Palavus on korralik ja mulle meenus alles Liivjärve ääres, et unustasin mütsi koju. Igatahes on täna lootust veeta rohkem aega teedel ja radadel ning vähem metsas ragistades.

Suure Linajärveni peab siiski veidi järsakust laskuma.

Väike Linajärv ehk Potrijärv on samal kõrgusel ja ümbritsetud kuivast samblast. Sääski siin millegipärast ei ole, mis on meeldiv. Järsakust tuleb nüüd jälle üles turnida.

Räätsma järveni sujub taas nobedalt. See on Eesti ainus rauatoiteline järv. Järve ääres on auto ja kalamees, leian metsa alt soomukaid. Pea kohal laiub sulasinine taevas, tuult pole krõpsugi. Jätkan RMK matkateel, autoromu on endiselt sama koha peal. Mets-lehelinnu vurina saatel möödun Nõmmjärve äärde kutsuvatest radadest. Järgmisi järvi võib mitmel eri moel rajale lükkida.

Ahvenjärv on peaaegu tee kõrval, aga väike jupp vesist võpsikut tuleb siiski läbida. Vaba vesi jääb ikka kaugele, sest kummikute paigaldamiseks olen seekord liiga laisk.

Särgjärveni viib kena sõnajalgadega ääristatud tee. Järve voolab Raudi kanal, mis toob külma vett ega meelita kaugemale ujuma. Muidu on see küll üks lahe ujumiskoht. Kostab musträhni ja hallrästast.

Haugjärveni läheb matkarada. Silt ütleb, et Haugjärv on sügav ja paksu lendmuda kihiga. See kõrvaldab soovi ka siin ujuda.

Punase järveni läheb miski, mida võib hea tahtmise korral rajaks pidada. Järv ongi seal, pisike veesilm keset sammalt, laanelilli ja ubalehti. Naasen matkateele ja kasutan kohe võimalust ennast Raudi kanalis niisutada.

Nõmme järvel etendub suveidüll kalamehega.

Järgmisena rajal olev Kurtna Mustjärv on rahulik ja vaikne. Naudin kerget tuuleõhku ja pean sipelgate keskel maha ühe pikniku. Kunagi ammu oli mitme siinse järve asemel üks suur ja kuni 20. sajandi esimese pooleni laius Mustjärve ja Niinsaare järve vahel lageraba. Kuivendus-kraavide rajamise tõttu on rabataimestik järk-järgult asendumas metsa- ja niidutaimedega.

Teispool Niinsaare järve paistab homme algava praktika baaslaager.

Väike-Niinsaare järv leidub keset metsa lihtsalt ja on rabalauka moodi kena lomp. Keeruline on pärast ainult taas rajale pihta saada.

Väikese Laugasjärve peale on tuul vedanud õietolmumustreid.

Kena murune plats Suurjärve ääres ahvatleks telkima. Lisaks puhub tuul kõik sääsed ära. Suurem osa järve on nurga taga. Saan kõhult kätte veel ühe puugi. Viies. Ja sääsekupladest on käsivarred sellised nagu oleks mul muhkkatk.

Ahnejärveni pääseb taas lihtsalt ja ta jääb pikema jututa pildile.

Enne Vasavere veehoidlat peaks vasakul pool teed olema pisike nimetu järv-laugas. Võibolla too kadunud Laukasoo Suurlaugas. Sinnapoole kaardi järgi minevat kraavi või sihti ei suuda aga tuvastada ja gepsus seda lompi pole, seega ei hakka huupi kuumusest särisevasse tihnikusse tormama. Lusikajärve kõrval olnud lombiga koos tuleb ju 42 vett ikka täis.

Vasavere veehoidla juures hoiatavad sildid videovalve eest. Lähen siis paremale-vasakule vaatamata edasi ja vasakule hakkan vaatama alles Piirakajärvega kohakuti jõudes.

Tihniku taga on omapärane vesine maastik harvade tüügaste ja porsaga. Järveni pääsemiseks tuleb sellest läbi loovida. Kummikuetapp. Järv sillerdab rõõmsalt oma vesises peiduurkas.

Ratasjärveni peaks kaardi järgi minema rada, mida maastikul pole. Taas ragin ja kummik. Maastik on siin keerulisem, sest kõik on täis loobitud suuri kuivanud kuuski. Kui see jama lõpeb, lainetab vesi kuivanud kändude vahel. Püüan ettevaatlikult astuda, aga lõpuks tuleb vesi ikka üle saapaääre sisse. Nojah, nüüd saabki kiiremini.

Pannjärv on juba tsivilisatsioon koos päevitava mehe ja koera taltsutava naisega. Siit edasi viib tee mööda kohvikust, mis ka aasta tagasi oli suletud ja kus ka seekord saab kempsust vett võtta. Ja hoolimata sellest, et konid said tookord ära korjatud, on pilt taas endine. Kogu etapi peale koguneb suur peotäis konisid.

Rääkjärvel toimub lõbus rahvaste suplus. Enda supluse teen Liivjärves, kus ootasid autos ka ujumisriided. Teise päeva teepikkus tuli 33,6 km, seega kahe päeva peale kokku ilmselt umbes 60 km.

See Kurtna järvestik tundub veidi kurb kant. Võiks olla väga ilus, aga pidevalt satub mingile lagale. Plastpudelid võsas, konid teel, konid järves, liigne veepumpamine, grillvorst roostikus, krossikärin, kisa. Rääkimata põhjavee suure tarbimisega seotud jamadest ning nitraadi- ja sulfaadireostusest.

Kui enamuse siin käinud inimeste jaoks on Kurtna järvestik paar liivarannaga järve kõrge heleda männimetsa sees, siis minu jaoks on see nüüd õõtsikud ja vanad sammaldunud kuused.