Tundub üks imelik koht olema.
Aga seal võib olla
kahlajaid ja mul on lõpuks vaja uut telki proovida.
Saan liikuma alles laupäeva pärastlõunal, aga kui puudub ambitsioon olla kohal päikesetõusul, siis ei olegi ju kuhugi kiiret. Enne Paldiskit tuleb minna Soomepoiste teelt otse rõbalka-inimeste rajale.
Jätan auto igaks juhuks teeserva enne majavaret, kus askeldavad jõuliste masinatega kalamehed. Teesklen, et olen ranniku matkateel. Vaevalt suudab kalamees eristada pärismatkajat kahtlasest tüübist, kellel on kaelas vaatlustoru ja üle õla suur statiiv. Õhk on lõokeste sillerdustest paks.
Varemetest edasi mööda liivast teed on merekaldal väga põhjalik matkaonn, mille parimad päevad on küll paraku möödas tükkis teise korruse katusega.
Võililledega muruplats ja väsinud piknikulaud on küll kutsuvad, aga õhtu on alles noor. Äkki siia tuleb veel keegi.
Longin kuni roostiku alguseni. Siin kannatab telkida küll. Torust paistab, et laheots on linde täis. Põhiliselt pardid ja kajakad, aga paistab ka meriskeid ja kiivitajaid ja veel mingeid peenikeste jalgadega tüüpe. Liivatüllid ja linavästrikud vudivad siinsamas.
Panen umbes tund aega põhjalikult telki üles. Peaks olema eriti kiirelt ülesminev telk. On kange tahtmine olla üsna liivase rannaosa lähedal, et telki hommikul varjena kasutada, aga kui juba kolmandas kohas vai liivast välja hüppab, kolin ohates kaugemale, kus maapinnas rohkem juuri.
Madalasse vette on tekkinud liivatüll ja veel mingi lühikeste jalgadega lind. Passin vahelduseks neid. Võtan seljakoti maha. Saan põõsalinnu pildile. Rooman veidi veepiiri suunas. Leian huvitava satika, peab pärast vaatama.
On kaks liivatülli ja seitse tundmatut sorti lindu. Kodus pärast määratakse värbrüdideks. Harv läbirändaja, aga teda on siin ka teised täna näinud, ju siis on õige. Taamal toidab üks väiketiir teist kaladega. Haned lendavad üle ja veel mingid väiksemad tumedad tüübid, keda ma ei suuda tuvastada. Kusagilt kostab suurkoovitaja melanhoolne kutsung.
Kui ma lõpuks prügiga koormatult autoni jõuan, on kell 12 läbi. Ja kõik need tegemata asjad…
Igatahes sürr koht. Ühes suunas vaadates justkui poleks asutustust kilomeetrite kaugusel, teisel suunas vaadates – Paldiski lõunasadam.
Saan liikuma alles laupäeva pärastlõunal, aga kui puudub ambitsioon olla kohal päikesetõusul, siis ei olegi ju kuhugi kiiret. Enne Paldiskit tuleb minna Soomepoiste teelt otse rõbalka-inimeste rajale.
Jätan auto igaks juhuks teeserva enne majavaret, kus askeldavad jõuliste masinatega kalamehed. Teesklen, et olen ranniku matkateel. Vaevalt suudab kalamees eristada pärismatkajat kahtlasest tüübist, kellel on kaelas vaatlustoru ja üle õla suur statiiv. Õhk on lõokeste sillerdustest paks.
Varemetest edasi mööda liivast teed on merekaldal väga põhjalik matkaonn, mille parimad päevad on küll paraku möödas tükkis teise korruse katusega.
Võililledega muruplats ja väsinud piknikulaud on küll kutsuvad, aga õhtu on alles noor. Äkki siia tuleb veel keegi.
Longin kuni roostiku alguseni. Siin kannatab telkida küll. Torust paistab, et laheots on linde täis. Põhiliselt pardid ja kajakad, aga paistab ka meriskeid ja kiivitajaid ja veel mingeid peenikeste jalgadega tüüpe. Liivatüllid ja linavästrikud vudivad siinsamas.
Panen umbes tund aega põhjalikult telki üles. Peaks olema eriti kiirelt ülesminev telk. On kange tahtmine olla üsna liivase rannaosa lähedal, et telki hommikul varjena kasutada, aga kui juba kolmandas kohas vai liivast välja hüppab, kolin ohates kaugemale, kus maapinnas rohkem juuri.
Põhi peab olema nelinurk.
Ma ei tea, eelmise telgiga tulid need nelinurgad mul paremini välja.
Kolmnurksed nööripingutid on kilekotiga kaasas. Keerutan neid käes, lõikan siis
nööri parajaks ja panen umbsõlmega kinni. Kodus netist vaatan pärast. Hommikuks
lubas ilmateade tuult, oleks hea tuulepoolsest küljest kõvemini kinni olla. Kui
kogu pusserdamine ja tatsumine tehtud, on telk täitsa kobe, sees palju ruumi ja
puha. Poole kergem kui mu vigvam. Ainult vett ei mahu eesruumi keetma. See-eest
on eesruume kaks.
Päike jõuab lõpuks pilve servani ja kogu meri värvub lillaks.
See, mis ei värvu lillaks, on kollane. Sulnis valgus alla-päikest-küljes. Avastan,
et üsna lähedale on ilmunud auto ja inimesed jalutavad koeraga. Ma ei märganud
nende ilmumist. Kas olin nii süvenenud või on elektriauto.
Öösel on veidi külm. Läbi
telgiseina paistab olevat ka mingit sorti päikesetõus, kuigi seda ei pidanud
olema. Samas, mulle on nähtud ette magada kuni kella poole kuueni. Roostik lööb
kõik lärmama.
Pool kuus on pilves ja
tuuline. Linde eriti ei paista. Päikese ümber on valge sõõr. Torust on näha ristparte,
kühmnokk-luiki, naerukajakaid ja sinikaelu. Kaugel lahesopi otsas. Mõtlen, et
passin veidi roostiku juures ja siis lähen söön kodus korraliku hommikusöögi,
ei hakka siin külmas jahmerdama. Roostikust kostab kõrkja-roolinde. Merlin
arvab end ära tundvat roolinde lausa kolme sorti, lisaks kõrkja omale veel ka
tiigi ja rästa variandid. Võimalik, kui täpsemalt kuulata. Lisaks on
väidetavalt rootsiitsitajaid, keda mina ei suuda tabada. Samas kuulen mina
rooruiga põrinat, keda äpp ei märka. Näole neist keegi ennast ei anna. Näha on
ainult hänilasi ja koovitajaid. Ja mitu portsu valgepõsk-laglesid lendab üle
pea. Külm.
Tagasi telgi juurde
plaaniga kokku pakkida ja ära minna. Telgi varjus kükitades pole tuult tunda ja
madratsil on päris soe istuda. Võib-olla siiski üks kohv ja süüa ka see puder
siis ära?
Kui ma pärast söömist juba neljandat korda loen-ühe-peatüki veel,
saan aru, et olen teinud valesid valikuid. Oleks pidanud Douglas Adamsi „Nägemiseni,
ja aitäh kala eest“ asemel Varoufakise tehnofeodalismi raamatu kaasa võtma. Ma
oleks juba poolel teel koju. Nojah, loen veel paar peatükki. Pakin kolad kokku.
Kell on 8.12, paras aeg minna koju ja veeta üks tubane pühapäev, et teha ära
kõik need tegemata asjad.
Piirkonda arvestades on
mul kaasas eriti suur prügikott, kuigi prügi ei ole just meeletutes kogustes.
Aga üht-teist ikka leiab. Prügikükid katkestab eriti lähedalt kostev sidin.
Kedagi pole muidugi näha. Merlin ütleb, et on pruunselg-põõsalind. Tõepoolest.
Huvitav, kuidas minu jaoks seni tundmatute lindude puhul kulub mõningane aeg,
et lindilt kuuldud laul tegeliku linnuga kokku viia. Vahin tükk aega. Põõsas
laulab, lindu pole. Väga häiriv.Madalasse vette on tekkinud liivatüll ja veel mingi lühikeste jalgadega lind. Passin vahelduseks neid. Võtan seljakoti maha. Saan põõsalinnu pildile. Rooman veidi veepiiri suunas. Leian huvitava satika, peab pärast vaatama.
On kaks liivatülli ja seitse tundmatut sorti lindu. Kodus pärast määratakse värbrüdideks. Harv läbirändaja, aga teda on siin ka teised täna näinud, ju siis on õige. Taamal toidab üks väiketiir teist kaladega. Haned lendavad üle ja veel mingid väiksemad tumedad tüübid, keda ma ei suuda tuvastada. Kusagilt kostab suurkoovitaja melanhoolne kutsung.
Kui ma lõpuks prügiga koormatult autoni jõuan, on kell 12 läbi. Ja kõik need tegemata asjad…
Igatahes sürr koht. Ühes suunas vaadates justkui poleks asutustust kilomeetrite kaugusel, teisel suunas vaadates – Paldiski lõunasadam.
Lisa kommentaar