Sest lugesin Juhan Lepasaare raamatut"Sooradadel".
28. juuni, saabumine Varessaarde
Tudulinnas elab üks suur ja üks väike metskits.
Tee Tudulinnast Iisakusse on lukku pandud.
Parkimise kohast on kaks kilomeetrit mudast teed
Varessaare metsaonnini. Jälgede järgi otsustades on keegi mööda teed oma karuga
jalutanud. Pole mahti sellesse süveneda, sest kõik sääsed on siin ja kogu
tähelepanu kulub vehklemisele. Unustasin osta küüslauku, mida sääskedevastases
võitluses soovitati taskus kanda. Onni juures pole kedagi.
Õhtupäikeses raba helendab ja hingab välja
kihulasi. Laukaid pole näha. Orienteerumisabina tähistavad Varessaaret kolm
üksikut kõrget kuuske, millest üks on küll mänd.
Jään kaheks ööks Varessaarde esialgu plaanitud
ringihulkumise asemel, sest esiteks tuleoht, teiseks perforeeritud põlv.
29. juuni
Kidurate mändide ja rammusate kihulaste vahel
etendub päikesetõus pilve.
Õhk on lindude sädinast paks.
Pilvepeegelmaastikud Ilusatel laugastel.
Pärast vaheuinakut jalutuskäik mööda rabaserva
Mäurassaare suunas. Raba on nüüd pilves ja morn. Leian loomaradu ja sellise masina
raja, mis jätab maha kaks roobast. Suur valge liblikas lehvib raja kohal ja hiljem
ka teisi, väiksemaid pruune, mille näidisisendi hommikul isikutuvastuseks üles
pildistasin. Kodus jääb isend siiski tuvastamata, aga Eestis olevat ka üle 2000
liblikaliigi. Mustikad on valmis.
Jõuan rajani, mille juures kaitseala silt. Sinna
saab siis, kui enne Varessaaret kolme tee hargnemise kohast otse sõita. Kõnnin
kruusa mööda autoni, et võtta sealt kolm liitrit vett. Sai ka hommikul rabast
vett toodud, aga kui ma juba nagunii seal olen. Päike paistab selga. Sääski
enam metsas palju pole, ju olen populatsioonile halvasti mõjunud.
Loen läbi Vahur Afanasjevi telliskivipaksuse „Serafima
ja Bogdani“.
30. juuni, põige Selisohu
Kõva tuul, mis pilvi laiali ja sääsed peitu
ajab. Osalisest päikesest hoolimata põgenen tuule eest tuppa sööma. Onn on
hästi varustatud ja hiljuti remonditud, aga keegi on juba jõudnud ühe akna
lõhkuda. Külalisteraamatus on lisaks eestikeelsetele ka paar inglisekeelset ja
mitu venekeelset sissekannet. Mõni külastaja ei ole pidanud paljuks oma
suguelunditest pilt joonistada. Intiimekshibitsionism paistab olevat
rahvuspõhine.
Kaitseala on ümbritsetud uuest rahvusmaastikust –
metsata metsamaast. Piiri sees on raiumine keelatud, aga kuulu järgi muudetakse
järjest kaitsealade kaitse-eeskirju, et lagendamist lubada. Mäetaguse suunas
seisab suur osa metsa küll veel püsti, kuid teedele on veetud värsket kruusa ja
teeservadesse rajatud ladustamistaskud. Siin-seal, tundub, et eramaal, on
tehtud harvendusraiet ilma kõikehävitava harvesteri osaluseta.
Teele jääb Selisoo, Järvamaa Seli raba nimekaim.
Lähenen teiselt poolt kui eelmisel korral, lubatud kemmergut pole näha. Kõrval
taluhoovil lehvib sinimustvalge viirg. Laudtee on libe, selle kõrval sildid eesti
ja vene keeles. Hakkame ilmselt nõukogudemaa traumadest üle saama.
Ida-Virumaa on teadagi venelased ja kaevandused.
Tegelikult on seal veel suuri salapäraseid rabasid, päris palju püstiseisvat
metsa ja kena lainjas maastik. Ida-Viru rabade eeliseks on, et pildimotiivid on
uued, mitte juba sadadelt piltidelt tuttavad. Kõik rabahuvilised ju teavad seda
Viru raba üksikut mändi keset laugast, Kakerdaja rajalookeid enne Kakerdi järve
ja küüvitsat Riisa raba suure lauka kohal.
Jõhvis on pilves, kõva tuul ja +16 kraadi. Inimesed on jopedes. Haljalas on päike, rünkpilved, kõva tuul ja +16 kraadi. Inimesed on lühikestes pükstes.
Lisa kommentaar