Raudna jõgi kogu hiilguses

Juba aastaid olen tahtnud kanuutada Viljandi järvest mööda Raudna jõge Soomaale. Nüüd siis lõpuks.

19. juuni, esimene päev

Varajane äratus, et jõuda kella kümneks Riisale. Algis juba ootab.

Kanuu pannakse vette esimese silla juurest. Teisel pool silda on Viljandi järv. Kohe stardis on ka puu kummuli keset jõge. Palav, riietun pesusse ja maikasse.
Algab puude pugemine. Koprad ja muud loodusjõud on kanuutajate saabumiseks korralikult valmistunud. Tuleb jõnksutada üle, pugeda alt, tõsta, lohistada, tassida kaldalt ringi. Kraevahe on kogu aeg oksapuru ja ämblikke täis. Pardid põgenevad. Meid saadab parv sugu jätkavaid tumesiniseid liblikaid.
Esimesel võimalusel tuleb ujumispaus. Saab korraks veidi puhtamaks. Kellegi ankrumärgiga õues on piknikupaus. Müristab, kerkib tumelilla pilv. Panen igaks juhuks pikad püksid ja kummikud tagasi. Pugemine jätkub ja vihma ei hakkagi sadama. Mets asendub luhaga, kitsas nire kõrgete roheliste puhmaste vahel. Natuke kaasikut, siis suured vanad pajud jõe kohal. Põhi on kord liivane, kord tume. Rohelised lehed näitavad vee voolamise suunda. Mitme silla alused saavad üle vaadatud.

Kella seitsme paiku hakkame ööbimiskoha järele ringi vaatama. Jaanipäevaks on rohi kõrgele kasvanud. Igal pool rinnuni. Kella viie ajal oli tore niidetud heinamaa, aga see on nüüd palju maad ülesvoolu. Trambime lõpuks pikali hulga nõgeseid, paneme telgi üles, laotame maha piknikuteki. Sääsed ja kärbsed taanduvad. Õhtusöök, tee, taevasse vahtimine. Väike-lehelind, kägu ja muud linnud. Tigusid ronib kõigi esemete peale.
Peaaegu 20 km sõidetud. Kaardi järgi asume Väike-Kõpu kandis.

20. juuni, teine päev

Öösel on korralik äike. Isegi maa vabiseb.

Hommikul lihtsalt sajab, aga kohvi kannatab juba õues juua. Palju märgi asju. Telgikatus on tigusid täis. Roogime suurema muda kanuust välja.
Ronimine ja pugemine jätkuvad endises tempos. Kõlavad eilsest tuttavad käsklused „paremalt“, „vasakult“, „keskelt“, „saba vasakule“. Saba kipub aga ikka kõik kõrkjad läbi lohisema. Ma pole harjunud suurt kanuud tüürima, eriti kui keegi eespool veel omatahtsi vehib.
Veetakistuste arhitekt kobras saab hüüdnime „tõbras“. Paar haugi püüavad meie eest veest välja ronida. Näeme jäälinde. Vesikupud hakkavad õitsema. Kiilid on vihmaga peitu pugenud ja pistavad nina välja alles hiljem, koos esimeste päikesekiirtega. Üks surnud ja õhupalliks punsunud kobras. Eile oli ka üks. Kõik on väga sopane.
Tohvri vana sild on kaardil tähistatud vaatamisväärsusena. Pargime, ragistame tihnikus, teeme pilte. Nagu peab. Jalutame ka veidi Tohvri kesklinna suunas. On paar tarastatud maja, suur võssa kasvanud hoone ja mesitarud. Teisel pool silda tegutseb kalamees. Pärast Tohvri maanteesilda algavad tuttavad maastikud.
Kõigepealt astub Kalle ühe jalaga vette, pärast mina. Kummik vett täis. Seega on meil kahepeale kaks kuiva jalga. Õhtu hakul hüppab Kalle veel mõlema jalaga vette, tema võit.
Kui Kõpu jõgi on oma veed ka Raudnasse toonud, on turnimist vähem ja kurvid sirgemad. Edasist olen sõitnud mitu korda nii Kõpu kui ka Raudna jõge pidi tulles. Vees on lehmad. Päikesega löövad jõekaldad roheliselt helendama.
Ööbima jääme Tuhkja kanti. Kuni kihulaste ilmumiseni on õhtu väga maaliline. Täna ka läbisõit napilt alla 20 kilomeetri.

21. juuni, kolmas päev

Öösel laguneb meie kosmosetelk.

Oma süü muidugi. Karkassi vai ei olnud ühest kohast lõpuni kinni vajutatud. Esialgu see murdub ja hommikuks rebestab telgikatusesse piraka augu. Sealt paistab, et päike paistab.

Tuul peletab efektiivselt sääsed ja kihulased. Üle jõe lendab jäälind ja kaob teisel pool heinamaad põõsastesse. Karmiinleevikesed laulavad üle meie duetti. Eile öösel suuri tegusid teinud tigude asemel hüppavad telkimisplatsil ringi konnad.

Varakult alanud kütmise tõttu tõuseme ja stardime varem kui kahel eelmisel päeval. Varsti hakkab palav. Koprad on siin olnud vähe aktiivsed. Jõgi on suur ja lai, veetee on paksult teevett täis.

On majad ja Käära mobiilimast. Käära kandis on ilusad kaldad ja palju veiste pügatud rohtu. Metsa all telgivad kanuutajad. Roostikust kostab plädin, nagu oleks keegi seebi vanni visanud ja sellele siis peale astunud.

Järgmine jäälind ootab meid keset jõge puuoksal. Sealsamas on ka teine ja kahekesi saadavad nad meid mõnda aega. Seni olen jäälindu näinud ainult hetkelise sinaka vilksatusena üle jõe sööstmas. Pardid tõusevad siit ja sealt lendu, üks pesakond jookseb pikalt kanuu ees mööda vett. Kiilid on taas tegusad. Sinised, sekka ka mõni roheline.

Esimene ujumispaus tuleb Kuusekäära silla juures, kus ma mäletan olevat ujumiseks puust platvormi. Platvormi pole. Aheldame kanuu veidi edasi kasvava puu külge ja ujutame endid seal. Sööme, mis veel jäänud, ja joome kohvi. Mööda hakkab sõitma inimesi. Pärnu supelsaksad, kellel toimuvad uskumatud seiklused Soomaal. Tohvrilt alustanud mees ja tüdruk. Ennist telkinud kutid, kes on oma kanuud neljaaeruliseks ehitanud.

Suuremurru kärestik on vee all. Järgmine ujumine toimub Karuskosel. Majapoolsel trepil ei tohi istuda, aga vastaskaldasse maandus just kogu supelsakste punt. Kui nad on eemaldunud, kasutame juhust vette hüppamiseks.

Suvine mõlamine lõpuni, kus Raudna kaob Hallistesse, mis kitsana vasakult tuleb. Saavutame kiiruse 7,3 km/h. Riisal venitame oma sopase kanuu kaldale ja kohtume Indrekuga, kes teeb esialgu näo, et sopp ei tähenda midagi, aga siis ta veel ei tea, kui palju oksi ja muda kanuu sisaldab. Tarbime piknikulaua taga täna õhtuks mõeldud söögi, jagame muljeid Algisele. Madala veega võib juhtuda, et seitsme kilomeetri peale kulub kolm päeva.

Täna tuli mõlamist kokku ligi 27 kilomeetrit. Kui esimesel päeval oli keskmine kiirus 2 km/h ja eile 2,4 km/h, siis täna 3,6 km/h.

Mulda ja oksaraage on omapärastes kohtades. Näiteks kõrvades ja taskuvoltides.