Rohelised Rööpad

Viljandist Valka tiiruga läbi Läti ehk Viljandi-Mõisaküla-Mazsalaca-Valmiera-Valga.

26.07.2025

Viljandist Sinialliku lõkkekohta, 8 km

Sõit Viljandisse on sündmustevaene, kui välja jätta seitse teismelist ratturit ja neid ohjata püüdev piitspeenike reisisaatja. Aga see pole midagi eelmise korra rataste-kärude-kohvrite-tõukside kuhja kõrval.

Ühesõnaga jõuame valutult 150,6 km kaugusele Balti jaamast ja vaatame kõigepealt kitsarööpmelist tupikut. Tegemist ei ole mitte lihtsalt tupikuga, vaid iseäranis lühikese tupikuga. Kitsarööpmeline raudtee lõpetas siin tegevuse 1972. aasta aprillis. Tol ajal pääses seda mööda ühes suunas Tallinnasse ja teises Mõisakülla. Uus laiarööpmeline raudtee avati 5. juulil 1974, aga siis juba ainult Tallinna suunal. 2024. aasta märtsist alates ei ole Viljandi jaamas enam jaamakorraldajat. Tema asemel tegutseb automaatne juhtimissüsteem.

Jaamast väntame linna serva, kus algavad Rohelised Rööpad, ka üks omamoodi mälestusmärk kitsarööpmelisele raudteele. Esimene kitsarööpmeline rongiliiklusega raudtee Eestimaal ehitati 1895. aastal ja avati liikluseks 5. oktoobril 1896: tee Valgast Pärnusse ehk Valga–Ruhja–Pärnu raudtee. Tulevasest Eesti-Läti piirist ei osanud keegi siis veel undki näha. 31. jaanuaril 1897 avati Mõisaküla–Viljandi raudtee.

Pea kohal sulgub võluv roheline tunnel, siit ja sealt on näha lõunaaladele kohast kuppelmaastikku. Nõgesed ja naadid silitavad üle sõrmede ja aed-põõsalinnud hõikavad meile järele. Iga kilomeetri järel on post ja posti otsas lugu. Kus jäi rongijuht tukkuma, kus sõitis vedur kraavi, kus lehmale või veoautole otsa, kus läks vedurijuht Ahi põlevat maja kustutama.

Esimene peatus Raudna jõe sillal. Jah, me oleme siit alt mööda jõge Soomaa suunas mõlanud.
Esimene ööbimisvõimalus on Siniallikul, kus lisaks kunagisele jaamahoonele on päikeseloojanguga järv, RMK laagriplats, allikas ja lätlased ratastel majaga. Peletame sääsed laiali, Kalle hakkab külastajatele jäetud lõkkepuid kuivatama ja ma lähen allikat otsima. Allika jaoks tuleb ronida üles järsust nõlvast ja teiselt poolt jälle alla. Isegi konn ei saa siin aru, mis suunas ta hüppama peaks. Allikat ma otseselt ei tuvasta, aga on lomp, mille juures silt, et on allikas. Järeldan, et allikas asub lombis, ja ammutan sealt kollakat vett. Hommikul selgub, et koos ühe õnnetu pisikese ujuriga.

Veider on see, et kuigi telkimisplats paistab täitsa tasane, on pärast telgis gravitatsioon suunatud kõik ühte nurka. Võibolla tuleks hakata loodi kaasas kandma. Siin lähedal on ka sellekohane käskkoht.

mälestuskivi kitsarööpmelisele raudteele Viljandi jaamas

Sinialliku jaam, vana jaamahoone on too kollane seal eemal

27.06.2025
Sinialliku lõkkekoht-Mazsalaca, 87 km

Hommikul kostab pöialpoisse, käblikuid ja metsvinte. Kohvijoomise ajal hakkab päike end tasapisi vinesse mässima.

Kena raudteetamm jätkub Loodini (käskkoht!), kus saab vaadelda jaamahoonet ja jaanilõkke tossavaid jäänuseid. Edasi on keegi ehitanud oma maja otse raudteele. Tuleb teha ring mööda asfalti ja teisel pool jälle metsa sukelduda. Üsna kohe on kask tee blokeerinud, aga takistus on mõningase pugemisega navigeeritav. Järgmine lõik on väljakutsuv, sarapuuoksad on pidevalt peas ja maapind üpris-üpris mudane. Rada on tehniline, ühesõnaga. Poste lugudega ei ole siia paigaldatud. Raudteetamm võiks ju olla kuiv koht, arvestades, et see on muust maastikust kõrgem, aga siin on isegi hea, sest kahel pool tammi lainetab metsa all vesi nagu järves.
Enne Õisut kaob raudteetamm võpsikusse, teeme tiiru läbi Õisu. Ootamatult oleme kellegi õuel, kus meid kahtlustatakse pitsaahju ehitamises. Võib siiski läbi sõita. Järgmine kord võib paisjärve kõrvalt pitsat saada. Ahjukivid on ootevalmilt kuhjas. Mõisahooned on uhked, aga räämas.
Pärast kumerat abihoonet on jupp vana asfalti. Sellelt paistab teisel pool maanteesilda raudteesild, aga kuna nooled suunavad asfaldile, siis ei lähe vaatama, kui karvane seal on. Suhiseme mööda närvilise liiklusega suurt teed Hallisteni. Nii jäävad meil nägemata Kaarli ja Halliste raudteejaamad. Kaardil on raudtee asukoht veel tuvastatav, aga täies ulatuses enam mitte tammina säilinud. Õhus on küpseva vilja lõhn ja lõokeselaul. Hallistes sööme pooppuu all jäätist ja imetleme uhket bussipeatust, mis pakub varju iga ilmaga.
Keerame sisse kiriku juurde, mille torn on mähitud sinakasse võrku ja kust kostab kerglane lääne poppmuusika. Halliste kirik paistab silma selle poolest, et sinna on altarimaali maalinud Jüri Arrak ning seal laulatati Eesti president Toomas Hendrik Ilves ja Ieva Kupce. See, mille jumal siin kokku pani, on nüüd kusagil mujal jälle lahti tehtud.

Kulla kandis on mõisaaegse kivikorruse aluse külge ehitatud nõukogude kolearhitektuuri ja selle kohale löödud uhkelt lipp aastaarvuga 1970. Sealsamas on Indu matkarada ja nõida tutvustav silt koos suure ohuga keerata laiale teele. Selle asemel tuleb aga hoopis minna otse mööda märksa toredamat kahe roopaga teed, mis muutub rohuseks metsateeks ja seejärel muljetavaldavaks mudamülkaks. Veidi maad edasi on osa Halliste veest jõest välja tulnud. Kalle läbib veetakistuse vändates, mis ta jalgu küll kuivaks ei jäta. Ma pladistan paljajalu ja säilitan sedasi kuivad tossud. Vesi on karastav, varbad saab pestud, rehvid ka.

Möödume Eesti esimesele liiklusõnnetuse ohvrile püstitatud mälestusmärgist: mees sai surma vankri ees lõhkuma läinud hobuse tõttu. Ju teda miski ehmatas.

Abjas on meeldiv võimalus süüa lõunat Mulgi kõrtsis ja jätkata väntamist piki Raudtee tänavat. See ristub Jaama tänavaga, kus vanas jaamahoones tegutseb Abja-Paluoja kogudus. Jaam avati 1897 ja suleti 1973 seoses raudteelõigu sulgemisega.

Laatre vanas jaamahoones elab lahke proua, kes ei ole rada sulgenud, vaid lubab matkajatel oma õuest läbi paarutada.
Mõisakülla jõudmise ajaks tibutab. Roheline vagun seisab nõutult rohtunud rööbastel. Viljandi kaudu Tallinnasse sai siit rongiga alates augustist 1897. Viimane rong Mõisakülast Rujienasse sõitis 15. mail 1975. Viimase kitsarööpmelise kaubarongi lahkumisega Mõisakülast 30. septembril 1975 lõppes kitsarööpmelise raudtee ajastu. Laiadel rööbastel sai kuni 1996. aastani Tallinnasse ja kuni 1992. aastani oli käigus Tallinna–Pärnu–Riia liin. Amortiseerunud raudtee võeti üles 2008. aastal. Nüüd otsime riiklikult jälle võimalust rongiga Läti piirile sõita.
Rohelised Rööpad jätkuvad Kilingi-Nõmme suunas, aga meil on kavas võtta ette Ruhja suund. Lätlased on kõvasti vana raudteed kergliiklusteeks ümber ehitanud, aga kuigi see on sama projekt ja paralleelselt käib ka piiriülest turismi arendav projekt Crocus, on Liivimaa-aegse raudtee otsad ühendamata. Rööpad, mis peaks suunduma Ruhja, ei ole mitte kuidagi tähistatud, kuigi kaardil aimatavad.
Tundmatuks jääda sooviv lätlane on internetis jaganud oma rada läbi kunagiste peatustena toiminud Ipiku ja Kirbeni kuni Mazsalacani. Viimane reisirong peatus Ipikul ja Kirbenis aprillis 1996 enne Ipiku–Ruhja vahelise raudteelõigu sulgemist. Kaardil on veel jälgitav, kus raudtee on olnud. Vändata tuleb siiski sinka-vonka mööda kruusateed.
Pildistame piiril kõik ära. Asfalt lõpeb, muidu on Lätis kõik sama. Äiatarid ja talvikesed. Või siiski. Tee ääres kõrgub hiiglaslik Sosnovski karuputk. Kaugelt üle minu pea.
Kruusatee vihmas on veidi troostitu. Hooned tee kõrval lagunenud, aga bussipeatusi on tihedalt. Osades on säilinud nõukogudeaegne paviljon, mis koledusele vaatamata kaitses vihma ja tuule eest paremini kui enamik moodsaid rajatisi. Võib-olla sellepärast kasutaski hulk inimesi asutust käimlana.
Virkenis tolknevad ringi kolm lühikestes pükstes poisikest, kes meile midagi ütlevad. Käin peas kiirelt läbi kogu oma läti keele sõnavara. Iela. Saldejums. Privibas. Darba laiks. „Sveiki“ meenub liiga hilja. Seda nad ütlesidki.

Metsikult telkimise kohtadega tundub kehvasti olevat. Saabume Mazsalacasse, kus on kõik suletud ja märg. Buda kohviku suveterrassil on kaart, kus muu hulgas kolm telgimärki ja öömajade telefoninumbrid. Kalle saab kontakti ühe öömajaga, kes meid oma naabrile üle annab. Öömaja nimi on Miks. Miks mitte. Kõik on väga lilla ja prill-laud peab endal kaasas olema. Meile siiski tundub parem kui vihmas telkimine ja Kalle spurdib poodi õlle järele.

28.06.2025

Mascalaca-Koceni, 63 km

Inglise keelega jookseme hommikul kiirelt ummikusse. Omletti saab, aga ööbimise eest tasumine on juba liiga keeruline. Vene keelele üleminek paneb leti taga silmad särama, ahhaa, velosipedistid, kuigi proua vene keel on isegi kehvem kui minu oma. Võõramaalaste auks lülitatakse sisse kahisev kohalik tümpsuraadio.
Jah, meil ei ole lätlastega enam ühist keelt. Noorem põlvkond lätlasi ei räägi ei vene ega inglise keelt, eestlaste noorem põlvkond ei räägi vene keelt. Selle taha jääb kogu piiriülene koostöö, nagu kurtis Hannes Palang möödunud aasta detsembrikuises ökoloogia keskuse seminaris.
Linnake näeb päikesepaistes tunduvalt parem välja kui vihmaga. Mõnevõrra üllatuslikult algavad linna servas taas rohelised rööpad ja seal on ka rattaparanduspunkt. Hea idee. Ületame majesteetliku Salaca jõe oru.
Rada on kena, selle kohale kummarduvad eilsest vihmast märjad keraheinad, kes end meeleldi vastu ratturit kuivaks nühivad, kasutades ka võimalust oma seemned meile külge kleepida. Ilmselt on nüüd tegemist zoohooria alaliigi velohooriaga. Aitame seemneid laiali kanda, mina ühe ja Kalle teise püksisääre ja rattakotiga. Roobaste keskel sõitmiseks on seal liiga palju valget ristikut ja lõhnavat kummelit.
Tammi ääres on luhad ja lepikud. Puudega ääristatud rajal on vaikne, kõrgemal heitlevad harakad tuulega. Mööda laperdavad eri suuruses liblikad ja valge tagumiku järgi otsustades maakimalased. Metsvindid avaldavad ka siin meelt metsa pelletiks tegemise vastu. Isegi ühtki pirrutikku ei pea siit saama. Kalle määrab eksimatult ära kõik väiksed lehelinnud. Ühe põllu nurk on mürgitamata ja seal tunnevad end hästi meie rahvuslilled.
Aloja vanas jaamahoones on pitsakoht, lauad perroonil ja pitsaahi teisel pool kujuteldavaid rööpaid. Uksel kohtab Kalle meesterahvast, kes kohvi järele küsimise peale rehmab käega maja teise külje poole. Või nii meile tundub. Teisel pool on kole välisuks ja selle taga veel koledamad korteriuksed. Silt jaamahoone kõrval annab teada, et „alu“ on läti keeles „org“ ja seesinane siin on romantiline väikelinn, eriti nende meelest, kes ise kunagi väikeses linnas elanud ei ole. Mees raudteepoolses küljes on saabunud õue ühe tassiga, milles olevat jooki tundub ise tarvitavat. Saabunud on ka teine mees, kes asub rööpavahet trimmerdama. Lärm kahandab meie huvi asutuse vastu olematuks. Guugli andmetel on linnas veel kaks kohvikut.
Üleskaevatud kesklinn oleks ilmselt üsna autentne selles ajas, mida me siin taga otsime. Esimeses kohvikus peitub naisterahvas, kes püüab öelda, et asutus on suletud. Järgmises on uks lahti ja lauas istuvatelt inimestelt võetakse tellimust. Vahva. Vallutame laua. Kalle tukub tükk aega tähelepanu oodates leti najal, ma nokin selle ajaga sokkide küljest ära sinna kleepunud seemneid. Vabandust, kerahein! Aga eks seemnetoodangus on mõningase kaoga arvestatud. Kohv lõpuks saabub. Midagi kohvikõrvast ei pakuta, miska võtame lahti oma šokolaadi. Tümps võiks olemata olla. Või vähemalt võiks see olla vaiksem. Samas muidugi on väikestes kohtades suur asi, kui üldse mingit teenust pakutakse, ja sellega seoses on ka ootused kvaliteedile madalamad.
Edasi on tammi kõrval suur viljapuuaed, karuputked pea sama suured kui puud. Ma pole kunagi näinud nii palju karuputke. Kui Eestis on putkevastaseks võitluseks riiklik tegevuskava, siis Lätis on mindud passiivse maaomaniku trahvimise teed. Ilmselgelt ei see kuigi efektiivne moodus. Ja ma pole sugugi kindel, et see rajaäärne maa on kõik eramaa. Kui tundub, et putked on lõppenud, paistavad veidi aja pärast kahel pool rada taas nende erksad rohelised lehed. Rataste all prõksuvad teod.
Puikule jaamahoone esikülg on üleni lätikeelset teksti täis. Edasi läheb rada karvaseks. Ja siis mudaseks. Jõuame juba mõelda, et see on taaskord üks neist projektidest, mille puhul taristu jaoks raha taotledes ei arvestatud vajadusega asja igal aastal hooldada, kui võpsiku lõpus on kaks noormeest parkinud džiibi keset rada ja langetavad võsa. Edasi lamab võsa teeservas ja rada on laialt trimmerdatud.
Kilomeetripostide juures lätlastel lugusid pole, selle asemel on suured infotahvlid raudeeülesõidukohtades ja muidu siin-seal. Kõik kas ainult läti keeles või on inglisekeelne osa tragikoomilises guuglitõlkes. Positiivse poole pealt on kaart matkaja, vaatamisväärsuste ja ööbimiskohtade asukohaga ning kaugused lähima jaamani kummalgi pool. Veel on lätlased kulutanud suure hulga euroraha nummide sildade ehitamisele üle ojade ja jõgede, mille käsipuule saab lõuga toetada ja mõne silla juures on ka pingid. Eesti ja Läti võiks omavahel parimaid praktikaid vahetada.
Õhtuks jõuame Kocēni külje alla, kus meid ootab väikse järve kaldal pisike maja. Hämmastavalt kenasti sisustatud, võti on tooli taga. Muidu idülliline naabrus, aga siin, nagu ka mujal sellistes kohtades, leidub alati keegi, kes otsustab hakata muru niitma, ja too teine töllmokk, kes tutvustab kõigile oma halba muusikamaitset. Kui kõrvalmaja noormehed on autod ringi parkinud ja silmapiirilt kadunud, tundub Läti väga meeldiv.

29.06.2025

Kocēni-Valga, 69 km

Teeme tiiru läbi Kocēni maalilise keskuse ja leiame veel rohelisi rööpaid, mis viivad meid kuni Valmierani. Valmieras ei võta me midagi ette, vaid väntame edasi Valga suunas.

Hannes Palang pajatas, et 2024 prooviti panna käima bussiliini Viljandist Ruhja kaudu Valmierasse, siis see oli umbes sama keeruline kui mööda olemasolevat raudteed Vilniusega ühenduse loomine. Tuleb tulla rattaga.
Leiame toredaid ja veidi vähem toredaid kruusateid, mõned meenutavad ka raudteed. Täna on lausa palav. Meelde jäävad varjulised tammealleed ja kiivitajate piiksumine põldude kohal.
Kõik on kuidagi tuttav ja samas ei ole ka. Mulgimaa ja Põhja-Vidzeme eraldati 1922. Võib öelda, et Mulgimaa jätkub Lätis, kus võib leida selliseid kohanimesid nagu Härgmäe ja Ööbiku, peaaegu Valmierani välja. Kõik söövad väidetavalt mulgi putru. Taluhäärberid ja asustusmustrid on sarnased. Teedevõrgustik ehitatud üles selliselt, et kõik on üks piirkond. Ühine identiteet on olemas olnud, maastik mäletab seda.
Kuigi kruusatee on veidi tüütu ja hüplik, on see siiski põnevam kui rahutu maantee, mis kõik kohad kuidagi anonüümseks muudab. Nagu uus Tallinn-Tartu kiirtee. Kohtadest, millest enne Tallinna ja Tartu vahel läbi sõideti, on saanud lihtsalt nimed siltidel.

Valgas saab jälle piiriposti pildistada. Jaamahoones on raudtee ajaloo teemaline fotonäitus ja rännuraamatukogu. Jõuame rongi napilt enne paduvihma algust.

Kokku tuli rattasõitu 229 km.

Lisa kommentaar