Väljasõit 2. septembril.
Päikese särades sõidame kahe muuli vahelt merele
(muul on pikali, majakas on püsti!). Meri on helesinine ja täiesti sile.
Saare kohal heljub soe soolakas õhk, mis näpud
üksteise ja lenksu külge kleepuma paneb. Ei mingit maanteemüha, ainult ritsikad.
Öömajaks määratud Antsu aida küljes ripuvad
värvilised tuled. Mändide otsas huikavad ja toksivad rähnid. Määrame
väike-kirjurähnideks.
Antsu ait tundub olevat osa Korsi talust, mis
ainsana kolhoosikorra ajal kokku lükkamisest pääses. Ei ole üldse nii lihtne
leida majutust, kus oleks kena ja hubane, lisaks voodile ka mujal istuda ja
voodi kohal lugemislamp. Siin on.
Tsitaat ei tea kust annab ideid Ruhnuga
tutvumiseks:
„Kas Pärsist otse Holma, läbi roostiku ja soiste
karjamaade ka läksid? Aga Haubjärre mäelt kohe alla lodumetsa? Aga Överkirke
rannas üle langenud puude ronisid? Kas sa Valgi metsa tõrvaahjud ja kivil
kasvava pihlaka leidsid? Kas sa Kuunsis päikeseloojangut ja samal ajal täiskuu
tõusu nägid? Aga valvikut – seda iludust on siin metsa all uhkelt palju.“
3. september
Kirikud on lukus. Seisavad siin kobaras koos.
Vaatame siis ainult väljast. 1644. aastal ehitatud puukirikut reklaamitakse
vanimaks puitehitiseks Baltikumis.
Liise kohvik on ka kinni, aga pood on lahti.
Täitsa rikkaliku valikuga pood.
Väntame Överkirke randa, pildistame kormorane ja
ronime üle mahalangenud puu. Ürask või keegi teine on puusse augud närinud.
Siit edasi algab Flisbacka järsak, kus meri Devoni terrigeenseid settekivimeid
murrutab.
Järgmine peatus Norrkeld. Sõidame mööda prouast,
kellel on kokkupandav tool käevangus. Proua keerab ka randa ja kaob salarada
pidi kõrkjatesse. Liival kasvab lopsakas merisinepipuhmas.
Edasi sõites tiirlevad pea kohal kormoranid,
lõhnab soolakala ja loomaaia järele. Jääme linde vaatama ja satume
sipelgapessa. Eemalt jälgib meie askeldamist valge veis. Võibolla on veis ka
kormoranide pärast valge, nagu muu maastik siin puude all.
Salthammenis läheb rada heinamaa servas. Enne
serva on pilgeni õunu täis õunapuud. See annab ettekäände Kuunsi rannas õunu
süüa. Ühtlasi saab seal supelda, vaadata luiki, kormorane ja ajaloomälestistena
kaitse all olevaid lautreid. Tagasi tuleme üle Linbacka mäe, millelt olla
leitud jälgi saare vanimast püsiasustusest. Mees tasub ämblikuvõrkude
eemaldamiseks ikka ette saata. Ämblikke on palju, see-eest on nad suured.
Paus õues võileibade ja kohviga. Kalle hakkab
tööle, ma loen raamatu läbi. Puudes kädistavad rähnid, õue kohal sähvivad
pääsukesed. Laual ronib end jõnksutades roheline lehelutikas, ajab siis tiivad
laiali ja lendab minema. Tavaliselt istuvad sellised vaikselt ja salakavalalt
sellel punase sõstra kobaral, mida ma suhu kavatsen panna.
Väliköögi katusel sebivad värvulised, üles
lendab mingit puru. Teiselt poolt maja künkalt on näha, et katus on kergelt
lohkus ja lohku kogunenud vesi töötab lindude suplusvannina. Rasvatihane,
kärbsenäpp, lehelind, käosulane – kõik rivis ja igaühel oma suplustehnika.
Aida nurga juurest eemaldub metsa kena rada.
Luuran seda esialgu üksi ja vehin ämblikuvõrgud ära, et pärast koos Kallega
tagasi tulla. Mustikad on siin prisked.
4. september
Juba kaugelt paistab Överkirke ranna kohal
roosakas-lillakas kuma. Minu lähenemise peale tõusevad kõik kormoranid korraga
lendu. Õhk on nende kluugutamisest paks. Päike kerkib omasoodu, esiplaanil
triivib üksik luik. Lilla asendub kollaste toonidega. Ronin veelkord üle
mahalangenud puude. Rannas on jälgede järgi otsustades käinud kits ja veis.
Osa kõrgeid mände on ikka kormorane täis. Vahivad
kõik eri suundades ja siis vahivad kõik merele. Kividel keksivad linavästrikud.
Kurrutatud liiv ja vetikaparukatega kivid. Käin korra ujumas. Sügavaks läheb
aeglaselt ja põhi on liivane. Veepiiril heljub paar millimallikat.
Pärast hommikusööki otsime Välgi külaosa kandis
taga tõrvaahjusid ja kivil kasvavat pihlakat. Näeme kivil kasvavaid mände, eri
tüüpi kivihunnikuid, palju võsa ja metsistunud ploomipuud. Siin on üldse
võpsikus palju viljapuid, mis ei tundu kellelegi kuuluvat. Ploomid on väikesed
ja magusad.
Limo rannas on kaks paljast inimest ja peenike
helevalge liiv mõlemal pool silmapiirini. Eemaldume sündsasse kaugusse, käime
ujumas, piuksutame liiva. Siis passime niisama.
Ruhnu kordoni juures pole kedagi, pitsat ja
kohvi ei saa, torn on lukus.
Täitsa tasuta saab naela lüüa paku sisse.
Torni tagant pääseb aga alla lodumetsa ja näha
valvikut, seda iludust.
Pärast võileiva- ja lugemispausi vaatan, kuhu
jõuab välja teine rannateelt hargnev rada. Rada muutub kiirelt vaevumärgatavaks
nireks mustikapuhmaste vahel. Kõndida on targem toikaga vehkides, nagu peletaks
kurje vaime. Nii ei jookse pidevalt peaga ämblikuvõrku. Enamus ämblikke on küll
võrgud riputanud rajaga paralleelselt, aga mõned on ka risti üle tee. Lõpupoole
hajub rada puude vahele, reljeefi on üllatavalt palju. Mets seisab liikumatult,
ainult meri mühiseb eemal. Längus päikese käes veiklevad suured vikerkaarevärvides
ämblikuvõrgud.
Õhtul toidame õues sääski. Mis nad siis on nii
väikesed ja nirud. Linavästrikud kelgutavad rookatusel.
5. september
Ekspeditsioon Pärsi lautrikohta otsima. Kaardil
on võimalik tuvastada Pärsi neem, aga mitte täpset lautrikohta. Vähemalt ma
pole leidnud. Võtame aluseks Maa-ameti kaardil näha oleva punktiiri.
Vaatame korra radarijaama varemeid, aga need
pole huvitavad. Kasutatakse eterniidi ja käruosade ladustamiseks.
Punktiirist saab kiirelt võpsik rohkete
nõgestega. Edenemine on aeglane ja palav. Murrame välja heinamaani, poeme läbi
okastraataia ja jõuame läbi palavusest säriseva rohu madala laheni. Lautreid ei
kuskil. Linde on see-eest palju. Solistame jalgupidi vees ja vahime niisama
ringi. Kusagil siin peaks olema ka 17. sajandi majaka varemed.
Tagasitee sama rada pidi ei tundu isuäratav.
Lõikame üle heinamaa järgmise tsivilisatsiooni tagasi viiva rajani.
Õhtul väntan Holma ninale, kus on väike laht,
palju linde ja silmapiiril losutamas paarkümmend hüljest. Saare siinpool servas
on rohkem lehtpuid ja rivis heinamaasiilud.
6. september
Päike tõuseb umbes siis, kui praam väljub. Kõik
keeravad pinkidele magama.
Lisa kommentaar