Osa kraami saab anda hoiule suvalisse kohvikusse.
Sinna ette on tellitud ka takso. Hoiustamise ja takso vahel tarvitame praetud muna. Siis tuleb takso ja suleb kogu tänava. Tänavad on siin umbes ühe auto laiused.
Porto Monizi oleks saanud ka bussiga, aga see oleks võtnud neli tundi ja me oleks kohal olnud alles kell üks. Blond taksojuht kihutab läbi mägede tunniga. Püüan ette kujutada, mismoodi siin ilma majade, kaljudesse uuristatud teede ja terrassideks vormitud mäekülgedeta välja näeks. Kõik on jaburalt järsk ja nurgeline, vesi on poorsesse laavapinnasesse uuristanud võimsad vaod. Teisel pool saart on päike.
Stardis tuleb veel üks kohv ja siis paneme sõidutee kõrval ajama. Tahtsin näha vana teed, mis kunagi ümber saare oli ja mille asemel on nüüd osalt tunnelid ja osa on merre varisenud. Siin on tunneliga paralleelne osa alles ja sellelt avaneb vaade läbipaistvale Atlandi ookeanile all ja auguga kaljule otse ees. Kohe hakkab ka tõus, mis tähendab, et hakkab palav.
Vana tee vaadatud, viivad jalgrajad otse üles Ribeira de Janelasse. Tegelikult muidugi ei vii, ikka ise tuleb minna. Müüridel päikest võtvad sisalikud pagevad meie lähenedes kivide vahele peitu. Juba 5,5 km pärast olemegi raja alguses ja sukeldume niiskesse tihnikusse. Pea kohal kõrguvad lõunamaa taimed, kusagil pahiseb vesi. Raja suund on üles. Poole kilomeetri järel kasutame võimalust lebotada varjuliste piknikulaudade taga. Pea kohale kogunevad metsvinti meenutavad linnud, värvilt ainult veidi kahvatumad ja seljal rohekas laik.
Jätkamiseks tammume läbi kõik rajaotsad, enne kui õige leiame.
Rada PR15 vahetub üsna pea PR14 vastu. Nüüd kõnnime levada ehk veejuhtme ääres. Mets on hämar. Üksikud lehed, mis päikesekiirtega pihta saavad, fotosünteesivad sädeledes. Jalgealune on mudane ja kivine. Seintel tilkuv sammal ja matsakad sõnajalad. See rada on lame ja kerge, tõus hakkab enne lõppu ja on siis vähemalt järsk.
Laagriplats on Fanali udumetsa servas. Paar telki on juba püsti. Leiame sileda koha täpselt lehmakookide vahel. Jändrike puude tüvedel lehvivad sõnajalad langeva päikese kollakas valguses. Hiljem vaibuvad puud siluettideks ja taevas läänekaares on esiti oranž, siis punakas. Rästamõõtu linnud elavnevad kõik korraga. Teevad kas homseks plaane või jagelevad selle üle, kes saab pesas keskel, kes servas magada. Kui linnuparv rahuneb, on kosta ainult ritsikaid ja naabertelgist norskamist.
Porto Monizi oleks saanud ka bussiga, aga see oleks võtnud neli tundi ja me oleks kohal olnud alles kell üks. Blond taksojuht kihutab läbi mägede tunniga. Püüan ette kujutada, mismoodi siin ilma majade, kaljudesse uuristatud teede ja terrassideks vormitud mäekülgedeta välja näeks. Kõik on jaburalt järsk ja nurgeline, vesi on poorsesse laavapinnasesse uuristanud võimsad vaod. Teisel pool saart on päike.
Stardis tuleb veel üks kohv ja siis paneme sõidutee kõrval ajama. Tahtsin näha vana teed, mis kunagi ümber saare oli ja mille asemel on nüüd osalt tunnelid ja osa on merre varisenud. Siin on tunneliga paralleelne osa alles ja sellelt avaneb vaade läbipaistvale Atlandi ookeanile all ja auguga kaljule otse ees. Kohe hakkab ka tõus, mis tähendab, et hakkab palav.
Vana tee vaadatud, viivad jalgrajad otse üles Ribeira de Janelasse. Tegelikult muidugi ei vii, ikka ise tuleb minna. Müüridel päikest võtvad sisalikud pagevad meie lähenedes kivide vahele peitu. Juba 5,5 km pärast olemegi raja alguses ja sukeldume niiskesse tihnikusse. Pea kohal kõrguvad lõunamaa taimed, kusagil pahiseb vesi. Raja suund on üles. Poole kilomeetri järel kasutame võimalust lebotada varjuliste piknikulaudade taga. Pea kohale kogunevad metsvinti meenutavad linnud, värvilt ainult veidi kahvatumad ja seljal rohekas laik.
Jätkamiseks tammume läbi kõik rajaotsad, enne kui õige leiame.
Rada PR15 vahetub üsna pea PR14 vastu. Nüüd kõnnime levada ehk veejuhtme ääres. Mets on hämar. Üksikud lehed, mis päikesekiirtega pihta saavad, fotosünteesivad sädeledes. Jalgealune on mudane ja kivine. Seintel tilkuv sammal ja matsakad sõnajalad. See rada on lame ja kerge, tõus hakkab enne lõppu ja on siis vähemalt järsk.
Laagriplats on Fanali udumetsa servas. Paar telki on juba püsti. Leiame sileda koha täpselt lehmakookide vahel. Jändrike puude tüvedel lehvivad sõnajalad langeva päikese kollakas valguses. Hiljem vaibuvad puud siluettideks ja taevas läänekaares on esiti oranž, siis punakas. Rästamõõtu linnud elavnevad kõik korraga. Teevad kas homseks plaane või jagelevad selle üle, kes saab pesas keskel, kes servas magada. Kui linnuparv rahuneb, on kosta ainult ritsikaid ja naabertelgist norskamist.
Lisa kommentaar