3. matkapäev, Bica da Canast Encumeadasse

Öösel sajab ja tuulab.
Tuugenivälja järgi oleks võinud seda tuuleasja muidugi arvata. Lükkan äratust edasi ja püüan mõistatada, kas telgi vastu rabiseb vihm või puudelt tilkuv vesi. Idakaares paistev helendus lükkab mind lõpuks liikvele. Väljas pole eriti midagi näha peale teeserva palistavate autode. Ilmselt teavad nad midagi, mida mina ei tea. Viidan siiski veel aega kohmitsedes ja lähen vaatan siis, mis seal nurga taga on, kuhu nad kõik lähevad.
Esimese hooga võtab mind kinni pea kohalt pilvest paistev tiivik, mis seal omaette ringi käib. Hakates imeloomast pilti tegema, koorub neid äkki lillakast hämust välja terve rivi. Et mõni hetk hiljem taas uttu tõmmata. Hakkan kahtlustama, et selle telgis mediteeritud pooltunniga olen millestki suurejoonelisest ilma jäänud. Üleval on vaateplatvorm, millelt võib veel vaadelda ainult päikesetõusu riismeid. Valged ribad keerlevad orust üles, mere kohal on rida roosasid tupse.
Laagripaigal on vaade endiselt tühjusse ja sedapuhku on see selline tühjus, mis teeb kõik niiskeks. Oleme pilve sees.
Pilved hoolitsevad eriefektide ja niiskuse eest terve esimese pool rada. Läheme väikse ringiga Encumeadasse. Kõik peaks minema allamäge. On soe ja tuuletu, inimesi pole, eemal kumisevad monotoonselt tuugenid, mis kõik kokku annab parasjagu unenäolise tulemuse.
Kivid võivad olla libedad, aga rada on seadistatud nii, et kohe kui vaadata jalge ette, on oht saada teed ületava oksaga vastu pead või krabab põldmari kotist.
Caramujo telkimiskohas on mahajäetud maja, millele sombune ilm hästi sobib. Seal on ka vägevad jändrikud puud ja metsa pagenud helesinised hortensiad. Üldse on siin rohkem erinevaid rohelisi taimi kui seni. Sõnajalad ei ole kuivanud, vaid suured ja mahlased.
Järsk ja pikk trepp alla treenib seni hooletusse jäetud lihaseid. Kohe tuleb ka järsk ja natuke lühem trepp üles ja rada jätkub levada kaldal. Võpsikust kerkivad kaks läbijooksul olevat sakslast. Mõni kasutab rada staadionina, mõni botaanikaaiana.
See on esimene rada, millel on tunnelid. Soojenduseks paar väikest ja siis üks jurakas kilomeetrine. Vastutulevate sakslaste taskulambid siravad pimeduses nagu rongituled. Ega mööda küll hästi ei mahu, aga vette ka keegi ei kuku.
Pärast viimast tunnelit lööb ninna kõrbelõhn. Oleme jõudnud augustikuiste tulekahjude piirkonda. Sel aastal põles saarel ära 5700 ha metsa, umbes 6% saarest. See on süvenev probleem ja nii otseselt kui ka kaudselt inimeste tekitatud. Sedapuhku rakettide laskmine, varem ka suitsetamine ja aletamine. Lisaks on kuumem ja kuivem. Söestunud kändudel on küll juba näha rohelisi lehti, aga tormipääsude pesad ei kasva niisama lihtsalt tagasi. Nende pesitsusala sai tugevalt kahjustada.
Matkajatele tähendab see kõigest peavalu, kuidas teha marsruut suletud radade tingimustes ringi. Osa vahepeal kinni olnud radu on küll uuesti avatud, aga üle saare kõrgeima tipu Pico Ruivo ei pääse ja head alternatiivi ka pole. On keskmised ja halvad.
Naudime jääkohvi raja lõpus kohvikus, hotell juba paistab allpool. Siinne telkla oli täis, mulle ei meeldi telkimist varastada ja Kalle tahab nagunii majas magada. Pesemine ei teeks ka halba.
Eelmine
2. matkapäev, Fanalist Bica da Canasse
Järgmine
4. matkapäev, Encumeadast Funchali

Lisa kommentaar

Email again: