Täna peaks minema kõik allamäge.
Päike upitab end üle lähima mäenõlva ja kuivatab telgi hommikusöögi ajal peaaegu ära. Öösel sadas veidi, vahepeal oli kusagil lähedal kõva tuul ja siis jälle täielik tuulevaikus. Seestpoolt on telk kondentsi täis. Sai servad liiga madalale pandud.
Kõrvallauda maandub ilmselt päikesetõusu-hommikusöögi tellinud paar valjuhäälse giidiga. Saame nende seedimisest ja muudest elujuhtumitest rohkem infot kui hädapärast tarvis.
Hakatuseks lõikame ametlikule rajale mööda kaardil punase punktiiriga tähistatud jõekanjonit. Selle servas on madal kitsas sammaldunud levada. Taimestik on jälle uus.
Ametlikku rada on juba kaugele jutuvada järgi kuulda, saabudes ajame segadusse kaks turisti, kes ei tea enam, mis suunas nad minema peaksid. Soovitame neil minna vooluga kaasa. Rada kulgeb piki üht vanemat levadat. Näeb välja uuem kui too eelmine. Siin on eriti suured ja lopsakad sõnajalad.
Sel rajal on ümbersõit kivivaringu tõttu. Pika ja pideva allamineku asemel tuleb kilomeeter maad Pico da Suna suunas ronida ja pärast jälle alla tagasi laskuda.
Enne Portelat peame piknikku, vaatleme madeira metsvinti ja vahetame siis rada. Selja tagant läheneb vihm. Paneme vihmariided peale ja vihm kaob. Tuleb tuul. Rajamärgistus tekitab esiti rohkelt küsimusi, seejärel saame ka mõned vastused. Varjuline rada läbi metsa ja mööda mäekülgi, päikeselaigud üksikutel lehtedel. Enne lõppu on märgistus taas lünklik, õnneks on rajale palgatud koer, kes annab märku, et siitkaudu saab ainult tema õue. Teist teed pidi laskume läbi põllumajandusmaastiku Maroçose ja Machico suunas.
200 meetrit enne lõppu vahetame raja küla kohal keerleva levada vastu, kus saab näha kas botaanikaaia või kiriku filiaali, vastavalt maitse-eelistusele. Takso hankimine kitsale tänavale võtab aega.
Öömaja võti peitub üle tee asuvas hiigelhotellis. Jääb arusaamatuks, mis küsimuses selline monstrum siia üldse lubati ehitada. Varjab ilmselt mitme tänava jagu päikest ja vaadet ning on pigem madala hoonestusega väikelinnas sobimatult kõrge.
Tähistame matka lõppu madeiraga ja murrame siis läbi hiidhotelli oma tuppa.
Kõrvallauda maandub ilmselt päikesetõusu-hommikusöögi tellinud paar valjuhäälse giidiga. Saame nende seedimisest ja muudest elujuhtumitest rohkem infot kui hädapärast tarvis.
Hakatuseks lõikame ametlikule rajale mööda kaardil punase punktiiriga tähistatud jõekanjonit. Selle servas on madal kitsas sammaldunud levada. Taimestik on jälle uus.
Ametlikku rada on juba kaugele jutuvada järgi kuulda, saabudes ajame segadusse kaks turisti, kes ei tea enam, mis suunas nad minema peaksid. Soovitame neil minna vooluga kaasa. Rada kulgeb piki üht vanemat levadat. Näeb välja uuem kui too eelmine. Siin on eriti suured ja lopsakad sõnajalad.
Sel rajal on ümbersõit kivivaringu tõttu. Pika ja pideva allamineku asemel tuleb kilomeeter maad Pico da Suna suunas ronida ja pärast jälle alla tagasi laskuda.
Enne Portelat peame piknikku, vaatleme madeira metsvinti ja vahetame siis rada. Selja tagant läheneb vihm. Paneme vihmariided peale ja vihm kaob. Tuleb tuul. Rajamärgistus tekitab esiti rohkelt küsimusi, seejärel saame ka mõned vastused. Varjuline rada läbi metsa ja mööda mäekülgi, päikeselaigud üksikutel lehtedel. Enne lõppu on märgistus taas lünklik, õnneks on rajale palgatud koer, kes annab märku, et siitkaudu saab ainult tema õue. Teist teed pidi laskume läbi põllumajandusmaastiku Maroçose ja Machico suunas.
200 meetrit enne lõppu vahetame raja küla kohal keerleva levada vastu, kus saab näha kas botaanikaaia või kiriku filiaali, vastavalt maitse-eelistusele. Takso hankimine kitsale tänavale võtab aega.
Öömaja võti peitub üle tee asuvas hiigelhotellis. Jääb arusaamatuks, mis küsimuses selline monstrum siia üldse lubati ehitada. Varjab ilmselt mitme tänava jagu päikest ja vaadet ning on pigem madala hoonestusega väikelinnas sobimatult kõrge.
Tähistame matka lõppu madeiraga ja murrame siis läbi hiidhotelli oma tuppa.
Lisa kommentaar