Fjallavatn

Eile saadud soovitust järgides sõidan tagasi Vágarile.
Pooled Vágari tunnusmärkideks peetavad objektid nagunii nägemata. Seal on veel üks suur järv, Fjallavatn. Erineb eilsest järvest selle poolest, et on veidi väiksem ja et selle ääres eriti keegi ei käi.
Kitsas tee viib Vatnsoyrarist raja algusse. Kus asfalt lõpeb ja paremal on parkimistasku, seal algab mudarada, mis antud juhul on küll jääs. Kohe autost väljudes on probleem püsti püsimisega ja panen igaks juhuks kassid kotti. Keegi on rada mööda hiljuti kõndinud ja veidi varem on keegi sõitnud jalgrattaga. Jääl on ukerdamist, raja kõrval mätastel on lihtsam.
Järv ilmub lagedale avaras orus, mäenõlval on näha paari suvemaja. Eesmärk on minna piki järvekallast teise otsa ja sealt alla merre vaadata. Paarist jõest tuleb läbi sumada, aga botikutele ei tee see midagi. Isegi püksisääred osutuvad olema eriti vettpõlgavad ega näe pärast jõeskäiku üldse märjad välja. Kallas on lame ja kiviklibune. Natuke sajab lund, aga sama kiiresti kui see algas, on lumesadu ka kadunud. Päike on soe, tuul puudub. Kaldarohul on mul kaks varju, üks päikesest ja teine, mis tekib veepinnalt peegelduvast valgusest.
Teises järveotsas on enne merd lirtsuv maapind ja hulk pisemaid veekogusid. Meri on kaugel all. Paremal ja vasakul paistavad sarvilised tipud. Jõgi, mis mind enne saatis, laotub kividele laiali ja hüppab siis alla kaljulõhesse nii sügavale, et ma selle põhja ei näe.
Teist kallast pidi saaks tagasi minna, aga seal on vari. Kõnnin siis sama teed tagasi, istudes vahepeal päikese käes kivil, et pähkleid ja rosinaid manustada. Saabub uus lumepilv. Rada üle heinamaa on nüüd tõsine liuväli ja kassid lähevad alla. Reipal krõbinal kulub viimane jupp eriti kiiresti.
On veel piisavalt valgust, et heita pilk peale vahva kujuga Tindhólmurile, mida saarte hulka ei loeta, suurele ja väikesele kaljurahnule ehk Stóra ja Litla Dragnurile ning Gásadaluri kosele Múlafossurile. Gásadalur ühendati autoteega alles 2004. Sinnamaani pääses külla jala, meritsi või kopteriga. Posiljon käis üle mäe kaks korda nädalas ja sama teed oli ka mul alguses plaanis tulla. Aga nüüd sai hoopis järve ääres käidud. Ei tea, kumb rada on toredam, aga lumesadu päikesepaistelise järve ääres oli igatahes vägev.
Eelmine
Trælanípa vaade
Järgmine
uus saar, Sandoy

Lisa kommentaar

Email again: