saabumine

Geeniuuringute andmetel on mehed pärit Norrast ning naised Iiri- ja Šotimaalt. Esimesed asustusjäljed 4. sajandist, kui paljuräägitud Iiri munki veel olemas polnud. Keel samasugune ajakapsel nagu islandi keelgi, mistõttu nii islandlased kui ka fäärlased vanu veidraid inglise murdeid mõistavad, millest inglased ise enam aru ei saa. Fääri keel kõlab minu kõrvale nii, nagu püüaks islandlane pärast hambaarsti juures käimišt veel duima ja pehhme geelega midagi pudištada, neelats osd tähe all. Kirjutatud tekstist on islandi keele baasil üsna lihtne aru saada, aga sellega peab veidi ettevaatlik olema. Nii nagu eesti ja soome keeleski, tähendab ka islandi ja fääri keeles sama sõna tihtipeale eri asja. Näiteks fäärikeelne „kehtiv liige“ on islandlase jaoks „jäme riist“, kusjuures huvitaval kombel sobib eestikeelne „liige“ mõlema variandi tõlkeks.

Jagan kajutit Sloveeniast pärit Saraga, kes oli ühe organisatsiooni juures Islandil viis päeva vabatahtlikuna abiks ja nüüd koduteel nädalaks Fääri saartele sõidab.

Laev nagiseb, raksub, koliseb, hüpleb üles-alla ja kõigub küljelt küljele. Meenutab meeleolukamaid hetki Arktika ja Aurora pardal, aga see siin ei ole 12-kohaline purjepaat. Rahmeldamiselt aitab tähelepanu kõrvale juhtida Aili Helmi raamat „Kuradil ei ole varju“. Tsitaat: „...:isegi täiskasvanud vankale teeb mõtlemine suuri raskusi ja et noored midagi ise võiksid välja mõelda või omapead teha, see ei ole nende meelest üldse võimalik.“ Paistab, et „vanka“ võib asendada meelepärase päevapoliitikast silma jäänud täiskasvanuliigiga.

Hommikul on meri rahulikum ja ümber laeva tihke valge udu, millest korraks terav kolmnurkne kivi välja kerkib ja kohe kaob. Seejärel ilmub akna kõrvale sakiliste tippude rivi, esiplaanil paks valge vaip mere peale laotatud. Pärast kerkib vatt üles, et saaks saare alumist osa vaadelda. Lõpuks kaob kogu pilvitus ja mind tervitab roheliste saarte koloonia sinise taeva all. Kolin sisse Klaksvíkki, Fääride suuruselt teise linna.