Villingadalsfjall

Sõidan naabersaarele, Viðoyle. Viðareyði külas jalutab mees koeraga, kiriku uks on lukus. Mäele paistab natuke päikest. Mägi on Villingadalsfjall ja sinna saab peale ronida. Õnneks ütles turismiinfo, et kaasa tuleb võtta 200 krooni ja panna see raja alguses karpi. Talunik, kelle maal rada kulgeb, võtab matkamise eest tasu. Interneeduses ma sellist infot ei kohanud. Seetõttu sai hommikul eraldi sularahaautomaati külastatud. 200-kroonine on ilus, ühel küljel miskine putukas (pärast leian Toomas Jüriado blogist info, et see on humala-eistekedrik). Rahakarp koos juhise ja videokaamera pildiga ripub värava kõrval.

Rada on tähistatud siniste tokkidega. Maa on mudane. Mudarada oli juba kaugelt näha. Muda asendub kärmelt kividel turnimisega ja all hakkab kirikukell lööma. Ahah, nad on kiriku lahti teinud.

Mägi on 841 meetrit kõrge, Fääride kõrguselt neljas mägi. Ülesminek ongi nagu roniks mööda 800 meetri kõrgust treppi. Üleval on maa härmas, kui see just tuhksuhkur pole. Paistavad Fugloy, Svínoy, Viðoy ise muidugi, Borðoy, Kunoy, Kalsoy, Eysturoy ja vist isegi Streymoy tipud. Lihtsam oleks võib-olla öelda, milliseid saari ei paista. Teisel pool on järsk kukkumine merre ja lindude kudrutamine. Kajakad on pea ainsad, kes pole ei lõunasse ega merele lennanud.

Kohe kõrval on Enniberg, 754 meetri kõrgune püstloodis merre kukkuv kalju. Sinna soovitatakse giidiga minna, aga see tahtis sellist hinda, mis töötul hinge kinni võttis. Paistab siit ka ära, teisel pool on Hornbjargi Fääri versioon. Ega ei saa aru, kelle jaoks kõik need hoiatused mõeldud on, matkajate või urbanistide. Kuhugi pole soovitatav üksi minna. Võib-olla kehtib ka Tórshavni kesklinna baaride kohta.

Pildid tehtud, laskun veidi alla. Sinna, kus lumi lõpeb, leidub üks suur kivi selja taguseks ja lapike vertikaalset maad istumiseks. Suurepärane pikniku- ja teejoomise koht. Lasen päikesel endale peale paista, loen saari üle. Tuult pole endiselt, merelt läheneb lilla sudu. Kummaline, et ühtegi inimest pole näha, ometi ilus ilm ja pühapäev.

All on lambad teise kohta läinud. Fääride lambad ei jookse inimese eest ära nagu Islandi omad, vaid inimese poole, sest nad on harjunud leiba saama. Peavad aga pettuma, sest minu meelest on looma toitmine loomaomaniku asi.