Pilved on roosad ja linnud laulavad. Hommikuses Lennu jaamas on paras
sagimine.
Publiku hulgas on Liisa ja pileteid kontrollib Ülle. Tema on
aga kas väga tugevalt autopiloodi peal või ei tunne mind lihtsalt ära.
Oleks pidanud kiivri pähe panema.
Jälgin läbikobamist mõnevõrra teistsuguse pilguga kui varem. See on neil siin ikka korralik balanseerimine turvakontrolli ja seksuaalkorrektsuse piiril, keskendudes peamiselt jäsemetele.
Brüssel
Veider lennujaam, ma ei suuda leida raamatupoodi.
Saabub suur grupp jaapanlasi, pargib ennast keset koridori ja kõva kädina saatel jagab kollase särgiga mees selgitusi lennujaama kohta. Kaks indialannat vaatavad toimuvat sama lõbustatult kui mina.
Baskimaalt Astuuriasse
Meri kubiseb laevadest, kui seda paiguti pilvede vahelt paistab. Maandume mägede vahele. Päris kitsas on.
Kusagil peab olema shuttle bus. Vihma ladistab. On rivi taksosid ja paar bussi, mis ootavad turismigruppe. Helistan. Tuleb minna kolmandale korrusele väljavate lendude juurde. Tõesti, saabub pisike buss Goldcar'i sildiga. Olen ainuke reisija. Autoputka pole kaugel. Juht lubab, et pühapäeval on ilusam ilm. Putkas on neiu üllatunud - que rapido! Saame siiski kokkuleppele, et räägime inglise keeles. Inglise keeles ajab neiu segamini sõnad "tühi" ja "täis", müüb mulle täiendava kindlustuse ja ilmselt ühe Hispaania kallima paagitäie bensiini. Saan autovõtme, mingi paberi ja juhise, et auto on pargitud "sinna" ja on rohelist värvi.
Leian käru numbri järgi. "Green" on siiski "gris". Nimi on Fiat Panda. Natuke naljakas on istuda nii pisikeses asjas. Millal ma viimati manuaalkastiga sõitsingi? Türgis?
Vaheldumisi on päike ja paduvihm, millest läbi ei näe. Mäed on kenad, rohmakad, maastik tipitud kollaste õitega. Aeg-ajalt vilksatab liivaseid vahutavate laintega rannasoppe. Suurepärane. Taamal on lumised mäed.
Teen pausi A8-tee 256. kilomeetril. Nii ütleb söögiputka tšekk. Räägin endale hispaania keeles välja võileiva ja cafe latte. Vanamees vaatab leti taga pukil istudes telekast jalgpalli. Teenindajad joovad tagaruumis kohvi, tulevad aga kohe kliendi ilmudes rõõmsalt lagedale.
Edasi ei lähe tee kirjeldusega enam hästi kokku, sest mõnes kohas on teeremont ja ümbersõit. Kohale jõuab aga probleemideta, kui jätta välja üks edasi-tagasi sõitmine Arriondases. Seda ühte silti pole tõepoolest lihtne märgata.
Maja näeb välja nagu pildi pealt meeles. Külast pisut väljas, mäe küljel. Kivikatuse ja luukidega akendega. Hispaania stiilis inglise mugavus. Leti taga istub Nigel, tutvustab ümbrust, kodukorda ja tuba.
Aknast on vaade mägedele. Õhtusöögi tellimise aeg on küll möödas, aga köögis võtab Joann mind siiski jutule. Täna on supp, riisiga täidetud punane paprika ja magustoit. Uurin, kui kaugel on Santa Maria kabel. Polevat kaugel, aga tee pidada olema mudane. Muda mind ei ehmata. Tee kõrvale jääb surnuaed. Muugin ennast sisse, polegi sellist riiul-surnuaeda varem näinud.
Edasi keerab rada mahajäetud majade vahelt metsa. Kabel pole kaugel. Uks on lukus, mulgust piiludes ei paista sees suurt midagi. Rohkem paistab kabeli ukse ees kasvava õõnsa puu seest. Taamal kolisevad lehmade kellad, tibab pisut vihma. Rada kulgeb vahelduva eduga oja kaldal ja oja kulgeb vahelduva eduga rajal. Pole siiski midagi ületamatut. Mets on samblane, sõnajalad rullivad uusi lehti lahti. Pärast tagasi tuppa jõudmist hakkab ladinal sadama.
Alumises fuajees on esialgu probleeme internetiga. Kaaskülastaja Azul teab võrguparooli paremini kui Nigel ise. Täna on majas neli üksik-külastajat ja meid istutatakse ühte lauda, küsides enne igaühelt, kas see ikka sobib. Azul ja keegi vanem inglise proua on siin veetnud juba terve nädala miskisel spirituaalsel kursusel. Azul elab Londonis, pärit on aga poolenisti Prantsusmaalt, isa on Liibanonist. Saabub John, inglise härrasmees, kellele meeldib jalutada. Sarkastilist inglise huumorit kogu söögiaja, teemad vahelduvad rahakogumisest kokanduseni. Lloyd Weber kogus oma varanduse veinisse investeerides. Lendavad laused nagu „mulle ei meeldiks see ühing, mis mind liikmeks võtaks“. Eesti on uudis. Kuigi lisaks tavapärastele küsimustele, kas keel on sarnane vene keelele, ja imestamisele, et meil on kasutusel euro, viivad inglased ise jutu sellele, et suur Vene naaber ei ole midagi toredat ja oleme olnud rahvaste vanglas. Minu ülesandeks on muuhulgas selgitada notariaadi olemust ja sanskriti keele päritolu. Olen esimene eestlasest külastaja.
Toit on maitsev. Kõik kohalik ja mahe. Nigeli koostatud reklaamteksti järgi on 30% toodetud hotellis kohapeal, ülejäänu pärineb ümberkaudsetest küladest või linnadest. Kodulehel on kirjas, et algul olevat kohalikud sellisesse potipõllundusse ja isetegemisse väga umbusklikult suhtunud, kuid Nigelil ja Joannil on õnnestunud suhtumist muuta. Hotellis tehakse ise juustu, siidrit, kasvatatakse köögivilju, olemas on oma mesi, maja ümber jooksevad lambad ja kanad.
Osad mägedes olevad rajad on veel lume all, lumi saabus pärast lihavõtteid.
Jälgin läbikobamist mõnevõrra teistsuguse pilguga kui varem. See on neil siin ikka korralik balanseerimine turvakontrolli ja seksuaalkorrektsuse piiril, keskendudes peamiselt jäsemetele.
Brüssel
Veider lennujaam, ma ei suuda leida raamatupoodi.
Saabub suur grupp jaapanlasi, pargib ennast keset koridori ja kõva kädina saatel jagab kollase särgiga mees selgitusi lennujaama kohta. Kaks indialannat vaatavad toimuvat sama lõbustatult kui mina.
Baskimaalt Astuuriasse
Meri kubiseb laevadest, kui seda paiguti pilvede vahelt paistab. Maandume mägede vahele. Päris kitsas on.
Kusagil peab olema shuttle bus. Vihma ladistab. On rivi taksosid ja paar bussi, mis ootavad turismigruppe. Helistan. Tuleb minna kolmandale korrusele väljavate lendude juurde. Tõesti, saabub pisike buss Goldcar'i sildiga. Olen ainuke reisija. Autoputka pole kaugel. Juht lubab, et pühapäeval on ilusam ilm. Putkas on neiu üllatunud - que rapido! Saame siiski kokkuleppele, et räägime inglise keeles. Inglise keeles ajab neiu segamini sõnad "tühi" ja "täis", müüb mulle täiendava kindlustuse ja ilmselt ühe Hispaania kallima paagitäie bensiini. Saan autovõtme, mingi paberi ja juhise, et auto on pargitud "sinna" ja on rohelist värvi.
Leian käru numbri järgi. "Green" on siiski "gris". Nimi on Fiat Panda. Natuke naljakas on istuda nii pisikeses asjas. Millal ma viimati manuaalkastiga sõitsingi? Türgis?
Vaheldumisi on päike ja paduvihm, millest läbi ei näe. Mäed on kenad, rohmakad, maastik tipitud kollaste õitega. Aeg-ajalt vilksatab liivaseid vahutavate laintega rannasoppe. Suurepärane. Taamal on lumised mäed.
Teen pausi A8-tee 256. kilomeetril. Nii ütleb söögiputka tšekk. Räägin endale hispaania keeles välja võileiva ja cafe latte. Vanamees vaatab leti taga pukil istudes telekast jalgpalli. Teenindajad joovad tagaruumis kohvi, tulevad aga kohe kliendi ilmudes rõõmsalt lagedale.
Edasi ei lähe tee kirjeldusega enam hästi kokku, sest mõnes kohas on teeremont ja ümbersõit. Kohale jõuab aga probleemideta, kui jätta välja üks edasi-tagasi sõitmine Arriondases. Seda ühte silti pole tõepoolest lihtne märgata.
Maja näeb välja nagu pildi pealt meeles. Külast pisut väljas, mäe küljel. Kivikatuse ja luukidega akendega. Hispaania stiilis inglise mugavus. Leti taga istub Nigel, tutvustab ümbrust, kodukorda ja tuba.
Aknast on vaade mägedele. Õhtusöögi tellimise aeg on küll möödas, aga köögis võtab Joann mind siiski jutule. Täna on supp, riisiga täidetud punane paprika ja magustoit. Uurin, kui kaugel on Santa Maria kabel. Polevat kaugel, aga tee pidada olema mudane. Muda mind ei ehmata. Tee kõrvale jääb surnuaed. Muugin ennast sisse, polegi sellist riiul-surnuaeda varem näinud.
Edasi keerab rada mahajäetud majade vahelt metsa. Kabel pole kaugel. Uks on lukus, mulgust piiludes ei paista sees suurt midagi. Rohkem paistab kabeli ukse ees kasvava õõnsa puu seest. Taamal kolisevad lehmade kellad, tibab pisut vihma. Rada kulgeb vahelduva eduga oja kaldal ja oja kulgeb vahelduva eduga rajal. Pole siiski midagi ületamatut. Mets on samblane, sõnajalad rullivad uusi lehti lahti. Pärast tagasi tuppa jõudmist hakkab ladinal sadama.
Alumises fuajees on esialgu probleeme internetiga. Kaaskülastaja Azul teab võrguparooli paremini kui Nigel ise. Täna on majas neli üksik-külastajat ja meid istutatakse ühte lauda, küsides enne igaühelt, kas see ikka sobib. Azul ja keegi vanem inglise proua on siin veetnud juba terve nädala miskisel spirituaalsel kursusel. Azul elab Londonis, pärit on aga poolenisti Prantsusmaalt, isa on Liibanonist. Saabub John, inglise härrasmees, kellele meeldib jalutada. Sarkastilist inglise huumorit kogu söögiaja, teemad vahelduvad rahakogumisest kokanduseni. Lloyd Weber kogus oma varanduse veinisse investeerides. Lendavad laused nagu „mulle ei meeldiks see ühing, mis mind liikmeks võtaks“. Eesti on uudis. Kuigi lisaks tavapärastele küsimustele, kas keel on sarnane vene keelele, ja imestamisele, et meil on kasutusel euro, viivad inglased ise jutu sellele, et suur Vene naaber ei ole midagi toredat ja oleme olnud rahvaste vanglas. Minu ülesandeks on muuhulgas selgitada notariaadi olemust ja sanskriti keele päritolu. Olen esimene eestlasest külastaja.
Toit on maitsev. Kõik kohalik ja mahe. Nigeli koostatud reklaamteksti järgi on 30% toodetud hotellis kohapeal, ülejäänu pärineb ümberkaudsetest küladest või linnadest. Kodulehel on kirjas, et algul olevat kohalikud sellisesse potipõllundusse ja isetegemisse väga umbusklikult suhtunud, kuid Nigelil ja Joannil on õnnestunud suhtumist muuta. Hotellis tehakse ise juustu, siidrit, kasvatatakse köögivilju, olemas on oma mesi, maja ümber jooksevad lambad ja kanad.
Osad mägedes olevad rajad on veel lume all, lumi saabus pärast lihavõtteid.
Siis on soojem kui siin Hollandis - sel kohal üritab sadada, kuid vahepeal siiski ka päikest. Muinsuskaitse nõuab Kuiva tn maja sissepääsu varikatuse lammutamist - rikub Tallinna linnapildi ära! MOTT! Kylliki, on Apr 20, 2012 at 12:02AMMuinsuskaitse? Kas 60ndad on juba muinsus? nipitiri, on Apr 20, 2012 at 06:17PM
oooo -lambad, mesi ja juurikad...see on ju nagu meil! Kui nüüd Tall LV seda ära ei riku lõplikult Kylliki, on Apr 23, 2012 at 01:38AM
Lisa kommentaar