Suure osa ööst keerlevad peas mõtted „aga kui ikka...“.
Hommikul aknast tilkuvat räästast nähes kõhklused vähenevad. Järsku tuleb meelde, et kui äikesega telgis istusin ja ilmateadet vaatasin, kuvas yr.no ette paduvihmahoiatuse siinse kandi jaoks koos soovitusega olla toas või vähemalt mitte lagedal. Tol hetkel ei seostanud ma seda muu kui pea kohal kõmiseva piksega. Pärast seda on muudkui edasi sadanud. Võibolla oleks „tavaline vihm“ juba jõgedest kadunud.
Saabuvad soomlastest kalamehed ja otsivad midagi elumaja trepilt. Võimalik, et neil on salainfot kempsuvõtme osas. Sõidavad aga kohe jälle minema.
Lülitan elektriseadmed välja ja jätan vanamehele lauale raha omal äranägemisel koos seletuskirjaga sissemurdmise asjaolude kohta.
Mööda maanteed on Kautokeinoni kümme kilomeetrit, sealt peaks kella viie ajal minema buss Karasjokki. Pilust piilub korrraks päike, aga igast suunast kerkivad tumelillad pilved. Tee kõrval on suured lombid ja sulisevad nired. Maastik oma erkroheliste ja erklillade toonidega on äraütlemata pilkupüüdev. Maantee läheb peagi üle Čunojohka jõe, mida mõni kilomeeter ülesvoolu sai paar päeva tagasi teises suunas ületatud. Eemal kõrgub Goaskinvárri, ka tuttav koht. Hakkab sadama ja jääb siis järgi.
Kautokeinos kolin Aasia kohvikusse ja söön suure portsu riisi. Sisserändajate toetuseks. Meele teevad mõruks pilvede vahelt välja hargnev sinine taevas ja päikesepaiste. Ööseks lubatakse samas jälle tugevat vihma.
Tekib siiski mõte sõita Saraelvi ja sealt matka jätkata. Ühest portsust jõgedest pääseks nii mööda. Teen plaani ja mediteerin selle üle tükk aega. Kõige raskema koha vahele jätmine jääks kindlasti vaevama ja tuleks nii ehk naa tagasi tulla. Lõpuks jääb rajalt mahatulek jõusse.
Buss väljub lubatud ajal lubatud kohast. Pileti saab osta ainult äpist. Kui mul tahvlit kaasas poleks, siis ei saakski bussi peale. Mõni ime siis, et nad ei tea, millised nende rahad välja näevad. Madam Bongose vanamees on nimelt välja ilmunud ja saatnud teate, et need kupüürid, millega talle maksin, ei kehti enam. Ahsoo. Need on pärit viimasest Norras-käigust, mis oli kes teab millal.
Tuba on seekord üle mõistuse kallis hotellis, mille peamine tõmbenumber on see, et bussid peatuvad hotelli ees parklas. Ainus alternatiiv on kämping kaks kilomeetrit eemal. Šokeerin inimesi, kõndides ringi määrdunud pükstes ja raamat näpus. Kas ma juba mainisin, et siinsed sääsed muutuvad tappes kleepuvaks lögaks, mis igale poole kinni jääb, mitte ei pudene viisakalt maha?
Kuna toas veekeetjat ei ole, otsustan vastuvõtus reklaamitud ja täiesti väljateenimata restorani reserveerimise kasuks. Restoran osutub olema seesama turistlik saami püstkoda, kus juba eelmine kord käisin. Reserveeringuga saab koha lõkke ääres. Paraku tähendab lõke seda, et suitsu hakkab sisse ajama ja tööle lülitatakse ventilaator. Mõjub nii, nagu imeks keegi terve söögiaja laua ümber vanamoodsa tolmuimejaga põrandat. Reserveering tähendab ka seda, et selleks ajaks, kui magustoidu kohta tullakse küsima, on köök juba kinni ja magustoitu ei saa. Reserveerimine käis hotelli pakutud kellaajaks ja ma ei söö eriti aeglaselt. Juba tahan metsa tagasi.
„Väänkasvud saadan ma teile kaela, mõtles Würtz, ja džunglisse upub teie neetud sugu, varisevad kokku teie majad, pudenevad pihuks kõik talad, ja tihnikut, mürgist tihnikut kasvab täis teie eluase.“ (Strugatskid. Tigu nõlvakul)
Saabuvad soomlastest kalamehed ja otsivad midagi elumaja trepilt. Võimalik, et neil on salainfot kempsuvõtme osas. Sõidavad aga kohe jälle minema.
Lülitan elektriseadmed välja ja jätan vanamehele lauale raha omal äranägemisel koos seletuskirjaga sissemurdmise asjaolude kohta.
Mööda maanteed on Kautokeinoni kümme kilomeetrit, sealt peaks kella viie ajal minema buss Karasjokki. Pilust piilub korrraks päike, aga igast suunast kerkivad tumelillad pilved. Tee kõrval on suured lombid ja sulisevad nired. Maastik oma erkroheliste ja erklillade toonidega on äraütlemata pilkupüüdev. Maantee läheb peagi üle Čunojohka jõe, mida mõni kilomeeter ülesvoolu sai paar päeva tagasi teises suunas ületatud. Eemal kõrgub Goaskinvárri, ka tuttav koht. Hakkab sadama ja jääb siis järgi.
Kautokeinos kolin Aasia kohvikusse ja söön suure portsu riisi. Sisserändajate toetuseks. Meele teevad mõruks pilvede vahelt välja hargnev sinine taevas ja päikesepaiste. Ööseks lubatakse samas jälle tugevat vihma.
Tekib siiski mõte sõita Saraelvi ja sealt matka jätkata. Ühest portsust jõgedest pääseks nii mööda. Teen plaani ja mediteerin selle üle tükk aega. Kõige raskema koha vahele jätmine jääks kindlasti vaevama ja tuleks nii ehk naa tagasi tulla. Lõpuks jääb rajalt mahatulek jõusse.
Buss väljub lubatud ajal lubatud kohast. Pileti saab osta ainult äpist. Kui mul tahvlit kaasas poleks, siis ei saakski bussi peale. Mõni ime siis, et nad ei tea, millised nende rahad välja näevad. Madam Bongose vanamees on nimelt välja ilmunud ja saatnud teate, et need kupüürid, millega talle maksin, ei kehti enam. Ahsoo. Need on pärit viimasest Norras-käigust, mis oli kes teab millal.
Tuba on seekord üle mõistuse kallis hotellis, mille peamine tõmbenumber on see, et bussid peatuvad hotelli ees parklas. Ainus alternatiiv on kämping kaks kilomeetrit eemal. Šokeerin inimesi, kõndides ringi määrdunud pükstes ja raamat näpus. Kas ma juba mainisin, et siinsed sääsed muutuvad tappes kleepuvaks lögaks, mis igale poole kinni jääb, mitte ei pudene viisakalt maha?
Kuna toas veekeetjat ei ole, otsustan vastuvõtus reklaamitud ja täiesti väljateenimata restorani reserveerimise kasuks. Restoran osutub olema seesama turistlik saami püstkoda, kus juba eelmine kord käisin. Reserveeringuga saab koha lõkke ääres. Paraku tähendab lõke seda, et suitsu hakkab sisse ajama ja tööle lülitatakse ventilaator. Mõjub nii, nagu imeks keegi terve söögiaja laua ümber vanamoodsa tolmuimejaga põrandat. Reserveering tähendab ka seda, et selleks ajaks, kui magustoidu kohta tullakse küsima, on köök juba kinni ja magustoitu ei saa. Reserveerimine käis hotelli pakutud kellaajaks ja ma ei söö eriti aeglaselt. Juba tahan metsa tagasi.
„Väänkasvud saadan ma teile kaela, mõtles Würtz, ja džunglisse upub teie neetud sugu, varisevad kokku teie majad, pudenevad pihuks kõik talad, ja tihnikut, mürgist tihnikut kasvab täis teie eluase.“ (Strugatskid. Tigu nõlvakul)
Kommentaarid
Lisa kommentaar