Hommik hakkab kohe sekeldustega.
Duši alla minekuks sai lunastatud kaks viiekroonist. Kumbki annab vett nelja minuti jagu. Lasen ühe mündi masinasse. Ei midagi. Vett küll tuleb, aga see on jääkülm. Proovin teisega. Sama seis. Valmistun kaebama minema, aga enne virutab minu järel ootav norra naine masina pihta rusikaga. Kostab kolin ja kaheksa minutit hakkab jooksma. Neljast oleks mõistagi piisanud ja nii läheb luhta mu plaan teist münti mõne teise sarnase masina jaoks hoida.
Norra ilmateade väidab, et sajab. See ei ole sugugi kooskõlastatud aknast sisse vahtiva päikesega.
Kuigi minu kell on üheksa, on norrakatel alles kell kaheksa. Kjelli kohvik on veel kinni, aga hommikusööki on nõus andma Scandicu hotell. Põrandal on tomat, mida külastajad kordamööda jalaga togivad.
Järgmine mure on bussiga, mis pidi Kautokeinosse minema pool kolm. Eile õhtul oleks pidanud kuhugi helistama, et buss läheks. Nüüd ta ei lähe. Näeb väga hääletamise moodi välja. Uurin võtit ära andes hääletamise eeldatava tulemuslikkuse kohta. Peamiselt selleks, et keegi teaks, kuhu ma lähen.
Saan veidi üle tunni tee ääres pöialt heilutada, kui peatub järelkärus ATV-d vedav vanemat sorti Mitsubishi. Hilises keskeas mehel pole probleem mind kaasa võtta. Ta elab Kautokeinos (kämpingus selgitasin välja, et see hääldub ”köidokeino) ja käis Karasjoki lähistel mägedes ATV-ga sõitmas. Enamuse teest närib vaikides hambaorki. Ees sinav pilv saadab välja välgunoole. Ma ei tea, kas hääletaja ülesanne on juhti lobaga lõbustada, mis sorti küsimused on Norras sotsiaalselt aktsepteeritavad ja kas on viisakas inimest ahistada keeles, mida ta hästi ei valda. Seega olen ka enamuse aja vait. Hambaorki ei näri. Saan siiski teada, et kaks päeva sajab, siis läheb ilm mühinal paremaks. Jõed olevat väikesed, võibolla kuni tagumikuni, ujuma ei pea. Hmm. Ma eelistaks, kui jõed oleks maksimaalselt põlvini.
Avar madalate kaskede ja laiade jõgedega maastik. Asustust peaaegu pole. Veidi sajab, aga kohale jõudes on jälle päike. Kuigi mees pakub, et viib mind 10 km edasi järgmisesse rajapunkti, jään siiski esimesse bensujaama. Vaja on ju kogu rada korralikult läbi kõndida ja enne tsivilisatsioonist lahkumist veel burksi süüa. Pealegi ootab Madam Bongos mind alles homme. Vihma kartes leppisin ühe öömaja kokku. Aga nüüd on vihmaennustust poole võrra vähendatud.
Kautokeino ehk Guovdageaindu on saamide pealinn. Saami keel ei tundugi väga keeruline. Javri on järv ja johka on jõgi.
Linnast 2,5 km kaugusel peab olema raja algus ja telkimisala. Ilmneb, et rajajälg ja teepunktid on GPS-st haihtunud. Rajad on punktiiridena iseenesest kaardil olemas ja laagripaigad saab käsitsi lisada, aga see on ikka kummaline ja tüütu.
Raja alguspunktis on paljude putkadega maja. Laagriplatsi moodi see välja ei näe. Ainus hingeline, keda kohtan, on minu peale haukuv suur valge koer. Ei ühtki pidulikku silti, ainult kitsuke tallutud rada järve servas. Madalad kased, palju sääski. Kohati soine, kunagi on siin olnud puupulkadest tee. Puudel ja kividel võib märgata punast värvi. Punane on raja ametlik tähistus Norras. Kui jalad on parasjagu ära kuivanud, tuleb kohe taas vees solberdada.
Kaugele ma ei kavatse minna. Vaja lihtsalt jalgu aklimatiseerida. Leian voolava veenire, kohe selle kõrval on kõrgem koht. Sinna jäängi. Tohutu kogus sääski ja kihulasi rõõmustab mu otsuse üle. Jamalid arvavad, et sääsed peavad olema, muidu inimene jääb laisaks (Fred Jüssi). Pikad varrukad ja sääsevõrk peas, siis kannatab elada küll.
Telk püsti, pildid ümbruskonnast. Satikaid peletades vaatan isegi veidi lootusrikkalt kognevaid tumedaid pilvi. Ei kulu palju aega, kui äike pea kohal kumiseb. Vihm jääb järele õhtusöögi ajal, kui lamasklen teetassiga telgis ja jälgin sääskede sebimist kahe telgikihi vahel.
Ametlikku rada on kõnnitud 2,9 km.
Norra ilmateade väidab, et sajab. See ei ole sugugi kooskõlastatud aknast sisse vahtiva päikesega.
Kuigi minu kell on üheksa, on norrakatel alles kell kaheksa. Kjelli kohvik on veel kinni, aga hommikusööki on nõus andma Scandicu hotell. Põrandal on tomat, mida külastajad kordamööda jalaga togivad.
Järgmine mure on bussiga, mis pidi Kautokeinosse minema pool kolm. Eile õhtul oleks pidanud kuhugi helistama, et buss läheks. Nüüd ta ei lähe. Näeb väga hääletamise moodi välja. Uurin võtit ära andes hääletamise eeldatava tulemuslikkuse kohta. Peamiselt selleks, et keegi teaks, kuhu ma lähen.
Saan veidi üle tunni tee ääres pöialt heilutada, kui peatub järelkärus ATV-d vedav vanemat sorti Mitsubishi. Hilises keskeas mehel pole probleem mind kaasa võtta. Ta elab Kautokeinos (kämpingus selgitasin välja, et see hääldub ”köidokeino) ja käis Karasjoki lähistel mägedes ATV-ga sõitmas. Enamuse teest närib vaikides hambaorki. Ees sinav pilv saadab välja välgunoole. Ma ei tea, kas hääletaja ülesanne on juhti lobaga lõbustada, mis sorti küsimused on Norras sotsiaalselt aktsepteeritavad ja kas on viisakas inimest ahistada keeles, mida ta hästi ei valda. Seega olen ka enamuse aja vait. Hambaorki ei näri. Saan siiski teada, et kaks päeva sajab, siis läheb ilm mühinal paremaks. Jõed olevat väikesed, võibolla kuni tagumikuni, ujuma ei pea. Hmm. Ma eelistaks, kui jõed oleks maksimaalselt põlvini.
Avar madalate kaskede ja laiade jõgedega maastik. Asustust peaaegu pole. Veidi sajab, aga kohale jõudes on jälle päike. Kuigi mees pakub, et viib mind 10 km edasi järgmisesse rajapunkti, jään siiski esimesse bensujaama. Vaja on ju kogu rada korralikult läbi kõndida ja enne tsivilisatsioonist lahkumist veel burksi süüa. Pealegi ootab Madam Bongos mind alles homme. Vihma kartes leppisin ühe öömaja kokku. Aga nüüd on vihmaennustust poole võrra vähendatud.
Kautokeino ehk Guovdageaindu on saamide pealinn. Saami keel ei tundugi väga keeruline. Javri on järv ja johka on jõgi.
Linnast 2,5 km kaugusel peab olema raja algus ja telkimisala. Ilmneb, et rajajälg ja teepunktid on GPS-st haihtunud. Rajad on punktiiridena iseenesest kaardil olemas ja laagripaigad saab käsitsi lisada, aga see on ikka kummaline ja tüütu.
Raja alguspunktis on paljude putkadega maja. Laagriplatsi moodi see välja ei näe. Ainus hingeline, keda kohtan, on minu peale haukuv suur valge koer. Ei ühtki pidulikku silti, ainult kitsuke tallutud rada järve servas. Madalad kased, palju sääski. Kohati soine, kunagi on siin olnud puupulkadest tee. Puudel ja kividel võib märgata punast värvi. Punane on raja ametlik tähistus Norras. Kui jalad on parasjagu ära kuivanud, tuleb kohe taas vees solberdada.
Kaugele ma ei kavatse minna. Vaja lihtsalt jalgu aklimatiseerida. Leian voolava veenire, kohe selle kõrval on kõrgem koht. Sinna jäängi. Tohutu kogus sääski ja kihulasi rõõmustab mu otsuse üle. Jamalid arvavad, et sääsed peavad olema, muidu inimene jääb laisaks (Fred Jüssi). Pikad varrukad ja sääsevõrk peas, siis kannatab elada küll.
Telk püsti, pildid ümbruskonnast. Satikaid peletades vaatan isegi veidi lootusrikkalt kognevaid tumedaid pilvi. Ei kulu palju aega, kui äike pea kohal kumiseb. Vihm jääb järele õhtusöögi ajal, kui lamasklen teetassiga telgis ja jälgin sääskede sebimist kahe telgikihi vahel.
Ametlikku rada on kõnnitud 2,9 km.
Lisa kommentaar